Üminast algab kõik...
Doris Kareval on homme sünnipäev. Võttis varajased õnnesoovid vastu, aga tähtpäevajuttu eriti ajada ei tahtnud. Ütles, et saatku ma küsimused meiliga, tema saadab vastused. Et on rohkem kirjutamise kui rääkimisega harjunud. Ajasin sõrad vastu - peale jäin. Aga saadud vastused olid see-eest tihti lühemad kui küsimused ise. Ja miskipärast tekkis lugu üles kirjutades lauselõppudesse tihti kolm punkti, mitte üks...
* * *
Selguski, et elektroonika on teie ellu üsna võimsalt tunginud. Paber järelikult vähem?
Vist küll. Vanasti kirjutasin pikki kirju ja sain vastu samasuguseid. Kogu mu epistolaarne elujärk on asendunud elektroonilisega.
Üldse mitte teid näiteks tuues on kahju, et on ära kadunud ilus literatuurne žanr kirjavahetus.
On küll kahju. Et ei ole enam selliseid kirju, mida siidpaelaga kinni seoks ja aastakümneid hiljem loeks.
Kas teile meeldiks näha oma luuletusi laulusõnadena?
Ei ole soove ega hirmu. Sõltub muusikast... Kunagi ütles mu isa (helilooja Hillar Kareva - toim), et ei saa minu tekste oma loomingus kasutada, sest neis on juba muusika niivõrd tugevalt sees.
Küllap on teil luuletusi ka n-ö sahtlis ootamas oma aega, ümbertegemist või igavikku.
Pigem ootavad ülesleidmist. Võtsin viimati suurema otsimise ette, selle tulemusena peaks üsna varsti mu valikkogu ilmuma. See sisaldab päris palju ilmumata luuletusi, sisukorras aastaarvud juures.
Mis pealkirjaks tuleb?
"Deka". Justkui kümme ladina keeles. Või nagu minu nimetähed.
Eesti naised on head luuletajad. Vaat et paremad kui mehed. Millest see tuleb?
Sellega ma päris nõus ei oleks. Aga Eestis on naisluuletajaid alati tõsiselt võetud. Juba rahvalaulu kandsid edasi peamiselt naised. Ilmselt on see põlvest põlve edasi kandunud. Lõunaeesti lauluema traditsioon on ju siiamaani võimsalt säilinud.
Doris, mis teeb ühest tekstist luule? Isegi kui tekst riimis on või ei ole.
Riimid ei loe, riim ei ole luule mõõt. Luule on keele ekstrakt, kust kõik ülearune on välja kurnatud. Luule on mõnes mõttes keeleülene. Justkui via regia. Üks seltskond sai must hästi aru, kui ütlesin, et proosa on nagu lõhnavesi, luule nagu parfüüm.
Mina sain ka nüüd hästi aru. Teie loomingut on palju tõlgitud. Mis tunne on oma loomingut võõras keeles lugeda? Kas tunnete ennast ära?
Mida vähem keelt valdan, seda rohkem tõlked meeldivad.
Mitmes keeles neid on?
Vist alla kahekümne. Täpselt ei tea. Üle viieteistkümne küll.
Kui loete oma valmissaanut, kas loete valjusti?
Ma isegi kirjutan valjusti. Luule algus on minu jaoks heliline. Ma kõigepealt kuulen teda. Kuulmise kaudu jätan ta meelde, enne kui üles kirjutan. Algab see mingist üminast peas...
Olen teid tihti tänaval näinud, seljakott seljas. Kas mugavaim viis midagi kaasas kanda?
See oli vanasti. Praegu on tavaliselt kaasas koer. Ma vaatan, kuidas tema maailma näeb.
Mis koera nimi on?
Rumi. Pärsia hurt, seepärast ka pärsia luuletaja nimi.
Luulet koos luuletaja eluga võib ära rikkuda ka riigikord, režiim. Kas tsenseeriti ka Doris Karevat?
Isikliku elu mõjud olid küll tugevamad kui režiimi omad. Aga tsenseerimiseks leidus ka materjali. Üsna mõttetut sealjuures. Ühte luuletust ei tohtinud avaldada, kuna seal mainiti kohvijoomist. Ajal kui ube saada polnud.
Üks mu diskreetne armastusluuletus algab sõnadega: "Ei, seda märtsi ei saa mitte mäletada." Oli vist Arvi Siig, kes ütles, et luuletus võib ilmuda, aga paneme selle märtsi asemele paastukuu. Režiimi jaoks justkui ohutu, märtsiküüditamisest mitte sõnagi, aga rütmist läks asi armutult välja. Trükkijõudmine võttis tollal umbes pool aastat. Kui see trükki jõudis, oli üle maa veerenud esimene tõsisem toiduainete põud. Lugejad lausa ahhetasid, kuidas nii julgelt saab üldse midagi öelda...
Ühes luuletuses väidate, et armastus võidab kõik. See ongi teie kreedo?
See on minu meelest tsitaat piiblist. Pealegi peaks olema ütluse lõpus küsimärk.
Üks hetk, vaatan järele... Jah, ongi.
Siis ongi nii, nagu ma mõtlesin.
Kas see jumal, kellest te tihtipeale kirjutate, on see, keda mina ka tean?
Ma ei tea päris täpselt, keda teie teate.
Minu oma on seal, kusagil üleval ja samal ajal minu sees ka. On üks kõrgem olevus, keda me austame, nagu Heinrich Böll öelnud on.
Üsna sarnane. Ehk siis ennekõike müstikute oma.
Ikka suure tähega?
Ikka suure tähega.
Kui palju teie luules isiklikku, reaalset läbielamist on? Näiteks järgmises.
Kõndisin mere ääres
kaua, korjates maast
üles ühte ja teist
Kodus kallasin koti tühjaks:üksteist kivi ja üks
linnusitane luuletus
Mida kirjeldavam luuletus on, seda kindlam, et ma pole seda läbi elanud.
Kas teile ei tundu, et riimid eesti keeles on ära kasutatud? Jääbki ainult neid uuesti ja uuesti kedrata.
Eks neid uusi sigineb ikka, sõnavara ju uueneb. Mulle teadaolevalt asus Wimberg koguni riimisõnastikku koostama.
Sain ühte teie luuletust lugedes ka geograafias targemaks. Et miks meri soolane on. Tsiteerin:
Jõgede kohtumisrõõmu
pisaraist
meri on soolane.
Teises kohas olete Jaapani lipu abil hommikut maalinud:
Hommik rullub lahti nagu
Jaapani lipp -
keset härmas maastikku
hõõgub
kiirteta päikeseketas.
Seda hommikut olen ma Flandrias näinud...
Olete eestikeelne poetess. Mis keelne tahaksite veel olla, kui keelt kuulete?
Ma ei taha üldse poetess olla. See sõna on kuidagi...
Tean, et Betti Alver ei sallinud ka seda sõna. Ja Anna Ahmatova. Selle juurde peaks nagu kuuluma mingid aksessuaarid...
Tundub, et praegune aeg ei soosi eriti luuletajaid. Ei loeta neid ise ega kuulata ka ettelugemisi.
Vastupidi. Ja nagu ma UNESCO tööst tean, on see ülemaailmne tendents. Suuline luule on jälle moodi läinud. Eestis ka.
Kas luuletajad loevad enamasti ise oma loomingut?
Tihtipeale.
Tihtipeale loevad nad oma loomingut halvasti.
Siin on eri arvamusi. Mulle endale tundub, et näitlejad loevad luulesse tihti rohkem paatost sisse kui tingimata vaja on. Luuletaja loeb nende rõhkudega, mis ta sinna sisse on kirjutanud.
Olen mõnikord tahtnud oma luuletusi lausa noodipaberi peal avaldada. Kuulen nii selgelt, kus hääl läheb üles, kus alla, kus on mingi kurv. Kui loeb keegi teine, on see tihti kõrvale võõras.
Olite UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni peasekretär. Tulite nüüd ära?
Tuli tulla...
Aga leivaraha?
Loodetavasti saan varsti töötu abiraha. Mu tööleping kehtis küll 2011. aastani, mille järel pidi korraldatama avalik konkurss. Aga... tehti teistmoodi...
Aga sünnipäevapidu...?
Pidu ikka tuleb, aga eks ta ole selline pidu... katku ajal. Peod tegelikult meeldivad mulle. Alati ei taha ma neid lihtsalt endaga siduda.
* * *
Jutu lõpetuseks valin antoloogiast ühe Doris Kareva luuletuse ja kirjutan maha:
Ei tule teist ja paremat
maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
