Unelm või reaalsus: puudega laste ning vigaste hobuste keskus
Keskus tuleb noore ratsasportlase Jaagup Kallase (25) Kärla vallas Paikülas asuvasse Riidu tallu, kus praegu on seitse hobust.
Plaanis on hakata tegelema kõigega, mis hobuste ja ratsutamisega seotud – hobuste värkimise, rautamise, ratsastamise, väljaõpetamise ja treenimisega, samuti valesti treenitud hobuste ümberõpetamisega. Aga mitte ainult.
Kavas on hakata pakkuma ka hipoteraapiat ehk ratsutamisteraapiat ning ravima haigeid ja väärkoheldud hobuseid.
“Selliseid keskusi mujal maailmas ilmselt ei ole,” ütleb keskust kavandava MTÜ Saare Taluelu juhatuse liige, Jaagup Kallase isa Aivar Kallas. “On küll kohti, kus tegeldakse laste ravimisega hipoteraapia kaudu, ja kohti, kus hobuste ravimisega, aga meil hakkavad need mõlemad koos käima.”
Seni on Saaremaal puudunud koht, kus lapsed hipoteraapiat saaksid. Samas vajadus selle järele on Aivar Kallase sõnul suur.
“Juba kõik Kuressaare väikelastekodu lapsed peaks hobuse seljas käima,” väidab aastaid hobuseid ja turismitalu pidanud Saaremaa taluliidu esimees Aivar Kallas, kes läheb nüüd oma sõnul ka ratsutamisterapeudiks õppima.
Kui hipoteraapia on kavandatavas keskuses alles tulevikumuusika, siis haigeid hobuseid juba Riidu talus ravitaksegi. Maalehe kohalkäimise ajal oli talu tallis üks Kaarma vallast toodud ülekasvanud kapjadega hobune, kelle liigesed olid kõvasti kannatada saanud.
Puudega laste ning haigete hobuste ravimist ja traumadest taastamist ühes keskuses peab Kallas kasulikuks juba seetõttu, et puudega lapsele mõjuvat vigase hobuse nägemine ja tema eest hoolitsemine positiivselt. “Laps näeb, et mitte ainult temal pole probleeme,” ütleb Kallas.
Et väärarvamusi ei tekiks, rõhutavad nii isa kui poeg, et laste turvalisus on tagatud, sest ratsutamisteraapiat tehakse ainult Riidu talu tervete ja selleks õpetatud hobustega. “Need on rahulikud ja kindlad hobused,” kinnitab Jaagup Kallas.
Kas ikka on hea mõte?
Ometigi ajab MTÜ Saare Taluelu hipoteraapiaplaan ratsutamis¬terapeudid tagajalgadele.
“Mul tõusevad ihukarvad püsti,” hüüatab Eesti Ratsutamisteraapia Seltsi juhatuse liige Monika Salumaa, kui kuuleb, et Saaremaale rajatavas keskuses hakatakse tegelema nii puudega lastega kui ka halvasti koheldud hobustega.
“Kindlasti oleks see maailmas unikaalne ettevõtmine, aga seda teatud põhjusega,” väidab Salumaa, põhjendades, et puudega lapsed ja haiged hobused kokku ei sobi.
“Arusaam, et puudega lapsele mõjub haige hobuse nägemine positiivselt või lohutavalt, peab põhinema väitel, et see laps on õnnetu – aga ta pole ju!” ütleb oma talus Läänemaal puudega lapsi raviv ratsutamisterapeut Monika Salumaa.
Liiati on ettearvamatu, mis võib juhtuda, kui selline laps näeb perutavat hobust või samas maneežis tegeldakse tervete hobuste treenimisega.
“Terapeut peab tagama puudega lapsele, nagu ka täiskasvanule, täieliku privaatsuse,” kõneleb Salumaa ja toob välja veel ühe asja. Nimelt ei ole Saaremaal ühtegi diplomeeritud ratsutamisterapeuti. Kogu Eesti peale on neid praegu ainult 18.
Salumaad ei veena ka see, et Aivar Kallas, kes on erialalt kehalise kasvatuse õpetaja, lubas minna ise ratsutamisterapeudiks õppima.
“Teraapia tähendab ravi, ratsutamisteraapia tähendab ravimist hobuse abil,” selgitab Monika Salumaa.
Seetõttu ei saagi ratsutamisterapeudiks õppida igaüks, vaid ainult see hobuseinimene, kellel on eelnevalt omandatud füsio-, tegevusterapeudi, logopeedi, eripedagoogi või psühholoogi kõrgharidus.
Keskus ootab raha
MTÜ Saare Taluelu plaan seisab Aivar Kallase sõnul praegu raha taga. Mittetulundusühing taotles LEADER-programmist 1,7 miljonit krooni. Raha on vaja eelkõige korraliku liivapinnasega maneeži ehitamiseks, kus lisaks eelkirjeldatud tegevustele saaks ka talvisel ajal ratsavõistlusi korraldada.
Saarte Koostöökogu kiitis MTÜ Saare Taluelu laste ja hobuste taastus- ja õppekeskuse projekti heaks ning otsustas toetada seda praegu osaliselt – ligemale 0,8 mln krooniga. Nüüd on Saare Taluelul kaks kuud aega esitada taotlus PRIAsse, kus tehakse otsus projekti toetuskõlblikkuse kohta.
Seni on aga tänavu talvel pakutud soovijaile saani- ja reesõitu. “Eks seegi on teraapiaks, kui vaiksel lumisel metsateel rees istud ja sõitu naudid,” usub Aivar Kallas.
MTÜ liikmete seas on isa ja poeg Aivar ja Jaagup Kallase kõrval veel Saaremaa hobusekasvatajaid ning mahepõllumajanduse edendajad.
KOMMENTAAR
Monika Salumaa, tegevusterapeut/ratsutamisterapeut
Tuuli Bürkland, füsioterapeut/ratsutamisterapeut
Eesti Ratsutamisteraapia Seltsi juhatuse liimed
MTÜ Saare Taluelu mõte hakata lisaks ratsabaasile tegelema väärkoheldud ja haigete loomade rehabilitatsiooniga on üllas ettevõtmine. Samas mõte liita sellesse projekti puudega lapsed ja ratsutamisteraapia on kahtlase väärtusega. Eesti Ratsutamisteraapia Seltsi juhatusena julgeme väita, et puudega lapsed ja haiged hobused kokku ei sobi.
Näiteks vaimupuudega laps ei suuda luua seoseid oma ja vigase hobuse probleemide vahel, ka ei ole tal empaatiavõimet.
Füüsilise puudega lapse puhul kerkib küsimus, kas talle on vaja esitleda tema kehalist eripära võimendatult. Kehalise puudega last ümbritsevad inimesed ja erialaspetsialistid teevad pidevalt tööd selle nimel, et rõhutada ja arendada neid võimed ning oskusi, mis on lapsel alles.
Psüühikahäirega laps on aga emotsionaalselt niigi labiilne ja võimetu oma tundeid adekvaatselt väljendama. Millise reaktsiooni võib tekitada ärapiinatud ja vigase hobuse nägemine talle?
Ratsutamisteraapia ei ole imevahend, mis kõiki aitab. On haigusseisundeid ja puudeid, mille puhul see on vastunäidustatud. Reeglina määrab ratsutamisteraapia vajaduse raviarst.
Sõna “teraapia” mõiste tundub paljudele ebamäärane olevat. Arvatakse, et kui puudega inimesele anda kätte pintsel, siis ongi tegemist kunstiteraapiaga, või leitakse, et muusikateraapiaks saab kutsuda ka olukorda, kus puudega inimene lihtsalt muusikat kuulab. Samuti ei ole ratsutamisteraapia veel see, kui puudega laps panna hobuse selga.
Aga miks ei võiks nimetada asju õigete nimedega? Ega siis see, kui puudega inimene joonistab, laulab, tantsib ja looma silitab pole halb asi. Loomulikult pakub see tegijale rõõmu ja rahulolu. Samas ei pea ühe ratsabaasi loomisel teraapiale rõhuma.
On väga tänuväärne, et Saaremaal tekib koht, kus sporditegemise kõrval ravitakse haigeid ja väärkoheldud hobuseid. Ja neid võiks vaatama tuua klassitäite kaupa tavalapsi eesmärgil näidata, mis juhtub, kui hobuseid halvasti koheldakse. See kannaks endas ka ennetavat eesmärki. Suure tõenäosusega ei saaks nendest lastest kunagi loomade väärkohtlejaid.
