Raba on müstiline koht, tal on tuhat nägu. Kuni selleni välja, et olen oma silmaga näinud rabaneidude tantsimist. Alguses mõtlesin, et hakkan lolliks minema. Ma magasin Nigula rabas laudtee peal, mille oli ehitanud “Laanetaguse suves” rabavana Irdelit mänginud Arkaadi Irdt, see oli esimene niisugune laudtee meie rabades, Irdt oli need lauad oma seljas rabasse vedanud. Ma võtsin magamiskoti seljakotist välja, rullisin selle laudtee peale maha, panin seljakoti pea alla ja tõmbasin riide näo ette, kui vahepeal rõskeks läks. Tahtsin raba lihtsalt tunnetada. Öösel aga ärkasin üles. Esiteks, kui raba on suurtest teedest eemal, hakkad sa seal vaikust kuulma. Ja vaikus on väga häälekas. Ja siis näen ma natuke maad eemal udu, milles liiguvad varjud, midagi vilgub eredalt. Ma olen müstik küll, aga samal ajal ka äärmine realist, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kuid ma olin täielikus hämmingus. Need kujud lihtsalt olid seal. Liikuvad kujud, mis lihtsalt eksisteerisid. Mul ei tulnud pähe asja üle isegi mõelda, ma olin üleval mitu tundi ja lihtsalt aina vaatasin neid. Lõpuks jäin tukkuma ja ärkasin koos päikesetõusuga, sest mul hakkas külm.
