Uus aeg suleb vana kogukonna südame

 (1)
Lipa kooli sulgemise otsus just kooli       100. aastapäevaks tundub traditsioone austavale kogukonnale kui aja eksitus.
Foto: Sven Arbet---

Sada aastat kohaliku kogukonna südameks olnud Lipa väikekoolile Raikküla vallas oli tänavune õppeaasta viimane. Miks?

Raplamaal Lipa külas asuv kool (viimane ametlik nimi Raikküla lasteaed-algkool) on tüüpiline külakogukonna siduja. Õuesõpe, laste side looduse, kodulooga ja need teised uue aja avastused on siin loomulikul kombel alati olemas olnud.

Hoone ise on tsaaririigi raha eest ehitatud koolimajaks 1909. Oli tol ajal nii moodne, et kõik talud esiotsa oma lapsi uude koolimajja ei lubanudki.

See on kahekordne paekivist maja suure kooliaia ja põlispuudega, kaks võimsat elupuud peasissekäigu kõrval, nagisevad vanad soojad puupõrandad sees. Kool korraldab oma kuulsa vilistlase Uku Masingu auks mälestuskonverentse. Kui algas Tiigrihüpe, oli üks aktiivseid liitujaid.

Lõpuks oli majas arvuteid rohkem kui õpilasi. See on nagu aja eksitus, et kool tuleb sulgeda hoone 100. aastapäevaks ja samaks suveks, kui Lipa kant tähistab oma hariduselu 160. aastapäeva.

Järjepidev haridus

Sõltumata kooli sulgemise faktist ja kohaliku kogukonna hetkeseisust, on reaalselt veel alles kooli ümber koondujate tuumik, mis on Lipal juuripidi sügavalt sees. Näiteks muusikaõpetaja Heldi Tageli perest on samas koolis õppinud neli põlve – vanaema, ema, ta ise ja poeg.

Enamasti on kõikidel õpetajatel sarnane rida ette lugeda. Algklasside õpetaja Ülla Sassian on kooliga seotud esimesest eluaastast, kuna ta on õpetaja laps. Keeleõpetaja Tiina Viin seoti kooliga juba enne sündi, kuna kolleegid elasid õpetajast ema lapseootusele kaasa...

Algklasside õpetaja Malle Bergstein lahkub seoses kooli sulgemisega oma esimeselt ja viimaselt töökohalt, kus oli 41 aastat jutti. Õpetaja Ainu Pailk, kes on juba pensionil, kaitseb rõhutatult kooli au – ärgu räägitagu ainult kuulsatest vilistlastest, sest tegelikult on ümberringi hulk endaga hästi hakkama saanud inimesi, kes Lipal kooli lõpetanud.

Õpetaja, hiljem ka direktor Mai Meisalu, kellele kool oli esimene tööpaik 48 aastat tagasi, räägib, kuidas mälestused ja siinse kooli soe üheperetunne teda mujal töötades Lipale tõmbavad...

Uus aeg aga lõhub järjepidevust. Tiina Viin räägib, et kui lastel on tunnis tähelepanu hajali, hakkab ta jutustama, kuidas vanadel aegadel Lipal elu käis. See on võte, mis alati töötab, sest lastel on suur huvi kodupaiga mineviku vastu.

Kuni Lipal oli üheksa klassi, tegid vanemad õpilased kodu-uurimistöid, mis olid nii kõvad, et käisid üle-eestilistel konkurssidel.

Kogemused eluks

Kuna Lipalt pole õpetajad viimseni laiali jooksnud, ei ole õppetöö kvaliteet alla käinud. Samas on õpetajatel jätkunud rohkem aega ja võimalust iga õpilasega eraldi suhelda. Ja mida väiksemaks kool jäi, seda paremaks muutusid laste hinded.

Teine väikese kooli eritunnus on, et huviringid pole ainult eriti andekatele, vaid kõikidel tahtjatel on olnud võimalus osaleda. Kõik tegelevad spordiga, kõik proovivad kunsti, kõik tantsivad, kõik õpivad seltskonnatantse, kõik laulavad kooris... Kõik käivad ekskursioonidel.

Lipa koolil on olnud tervist edendava kooli tiitel. Mudilaskoor, mis nüüd küll on valla egiidi all, valiti laulupeole sõitjate hulka.

Kooli aed, kuhu iga lõpetaja-lend ajast aega oma puu istutanud, on siinsamas, on õppimiskeskkonna loomulik osa. Kehalise kasvatuse õpetaja Eha Pärdi toob näiteks, et laps läheb vahetunnil õue ja näeb, kuidas kuldnokk poegi toidab.

Iseloomulik on, et kool ei ole löönud uksi kinni, kui koolipäev läbi...

Aja eripära on olnud aga, et lõpuklassi jõudnud Lipa lapsi hakkasid õpetajad ette valmistama eluks suures koolis: nüüd peate rohkem endale lootma, arvestama, et suure kooli õpetajal ei jätku parima tahtmisegi juures aega kõikide juttusid ära kuulata või kõikide õppimisega kursis olla.

Tegelikult luksus

Kui Lipal käisid kord külalised Saksamaalt, olevat nende imestus olnud suur: kuidas on võimalik, et ühel koolil on kasutada nii suur territoorium ja nii võimas kooliaed.

Veel on Lipa õpetajad kuulnud imestamist: kuidas on võimalik, et nii väikesest koolist saab võrsuda nii erilisi inimesi. Üks, kes imetlust pälvib, on filosoof, teoloog, luuletaja Uku Masing, kelle isatalu jääb Lipa külla.

Loe veel

Õpetajad on ettevaatlikud, kui Lipal õppinute nimesid üles loevad – kõiki, keda tahaks, ei jõua. Aga näiteks: literaat Andres Langemets, ajaloolased Liivi Aarma ja Heiki Pärdi, moekunstnik Arne Niit, mainekas kokk Tiia Vain, põllumajandusjuht Harri Kuusemets, tuntuim eestlasest poksija Anton Raadik...

Nad ei tõmba jämedaid jooni eri ajastute vahel, ei ütle, kas Nõukogude aeg oli halb. Olenemata ajast, on kohalikud inimesed kohalikust koolist hoolinud.

Õpetajad räägivad, kuidas peale oma nukruse on tekkinud ootamatud mured. “Käisin lendude puid vaatamas ja äkki jõudis pärale: püha jumal, kas seda tõesti enam kellelegi vaja ei ole!”

Ei taha leppida

Mis saab õppematerjalidest, mida on tohutul hulgal? Kuhu panna kõik näitemängu- ja esinemiskostüümid, mis aegade jooksul on ise õmmeldud? Mis saab kooli toalilledest, mida on kõik klassid täis?

“Kas tõesti peab leppima, et nii, nagu kustus see külatee, mida mööda ma kunagi siia esimesse klassi tulin, kustub ka kool...”

Tegelikult jääb koolimajja praegu 16 lapsega lasteaed alles, aga see vajab vaid ühte osa suurest hoonest. “Ma olen mõelnud, et kas edaspidi, kui koolimaja poolel enam elu pole, tuleb siia majja hirm,” arutab Eha Pärdi. Elus maja ei tekita kunagi kõhedust.

Maja jääb valla omaks ja vallavalitsus on kinnitanud, et kui külas tekib mingigi initsiatiiv hoone tühjaks jäävaid ruume kasutada, võivad inimesed toetusega arvestada.

Üks plaan on koolimajja rajada Uku Masingu mälestustuba või muuseum. Kui see ka teoks saab, kas siis jätkub jõudu muuseumi elus hoida?

Lipa õpetajad on sunnitud otsima tööd külast eemal. Mujal tööl käija peab aga arvestama, et vaba aega on vähem, sest paar tundi päevas hakkab kuluma sõitudeks.

Kogukond ja süda

Kõik uue aja inimesed on õppinud ära, et luksus on kaup, mida saab suure raha eest. Kas kogukonna loomuliku elukorralduse, mis luksuseks taandunud, päästaks rahahunnik?

Õpetajad sellele ei looda. Lipa lähikonnas ringi vaadates on küll näha ka uusi või üleslöödud vanu maju.

Aga kuhu lapsed on jäänud? Kui vanemad käivad mujal tööl või on kolinudki mujale, valitakse kool, mis uue elukorraldusega rohkem sobib.

“Küla suhtlemine omavahel ja kooliga pole enam see mis varem,” ütleb Mai Meisalu. “Paljud, kes on siin maid tagasi saanud, ei seo ennast enam selle kohaga.”

See on ikka üldisem võõrdumine. Kes on maale jäänud varasematest olijatest? Mõned ettevõtlikud, kes siin oma ettevõtlust arendavad, mittekohanejad, kes ei võta midagi ette, vanemad inimesed... Neid on Raikkülas palju, kes oma tulevikku selle kandiga siduda ei oska.

Väikeste koolide sulgemise kohta öeldakse me ühiskonnas “paratamatus”. Neil kogukonna südameil pole enam, kellele tuksuda.

Lipa kooli nimed

- 1849 Raiküla kool (oli mõisa–valla kool)

- 1867 Raiküla vallakool

- 1908 Raiküla 2kl ministeeriumi algkool

- 1918 Raiküla 3kl rahvakool (Raiküla kõrgem algkool)

- 1920 Raiküla 6kl algkool

- 1939 Raikküla 6kl algkool

- 1940 Raikküla mittetäielik keskkool

- 1941 Raikküla 6kl algkool

- 1944 Raikküla mittetäielik keskkool

- 1949 Raikküla 7kl kool

- 1952 Raikküla 7aastane kool

- 1961 Raikküla 8kl kool

- 1988 Raikküla 9kl kool

- 1991 Raikküla põhikool

- 2005 Raikküla lasteaed-algkool

Allikas: “Raikküla põhikool Lipa külas. 1999”

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare