Uus lastelavastus ETVs – pöörane “Nöbinina”
Elo Selirand, iga hea asi saab alguse ideest, toredast mõttest. Millest on sündinud lastelavastus “Nöbinina”?
Ma usun, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Kui Kristiina oli mulle oma käsikirja lugeda saatnud, siis laekus see mu postkasti hommikul kell neli. Juba kell kuus Järve metsas joostes mõtlesin, mis selle tüdrukuga veel juhtuda võiks.
Kristiina raamat oli laadilt selline puhastes toonides ja väiksematele lastele, kuid mind haaras ta kangelane just sellise vimkaga nõiana, kes kogu oma headusest hoolimata isale ikka sarved pähe nõiub. Temas oli just see – eriline ja inimlik korraga.
Ja kuna Margus Saar on üks aatelisema hingega inimesi, siis rõhus tedagi teadmine, et me laseme ühel lastepõlvkonnal nii üles kasvada, et neid ei seogi üks suur ühine “oma asi”. Ma usun, et kui üks mõte on väga õige, siis hakkab ta ühel hetkel ellu ärkama ja saab isegi olematutes eelarvetingimustes sünniloa.
Olete nii stsenaariumi autor kui ka lavastaja. Kes olid teie parimad nõuandjad loo kirjapanemisel? Kas lavastajakogemus toetas teid kui stsenaristi või hoopis mingitel hetkedel muutus segavaks?
Mingis mõttes olin ma ka produtsent ning peakunstnik. Mitte et ma tahaks seda au Siimult ja Jaanalt ära võtta, aga ma kirjutasin nii pöörase loo, kui ise uskusin, et suudame auga üles võtta.
Iga stseeni puhul unistasin nii suurelt kui võimalik, mõeldes kohe läbi, kuidas ja kui kiiresti ja mis raha eest seda saaks teostada.
Ma kahjuks teadsin meie vaesust, aga kui olla nii nutikas, nagu aru võtab ja valmistada kõik nii hästi ette, kui sinust sõltub, siis saab palju asju teha ära. Üks mees BBCst nentis, et see võiks vabalt joosta nende kanalis, mingit kvaliteedivahet ei ole.
“Nöbinina” on lasteseriaal. Miks peaksid seda vaatama ka täiskasvanud?
Peaosaline Mari Pokinen ütles hästi ilusti, et seda peaks vaatama kõik need, kelle sees elab veel unistus.
“Nöbininas” pole kangelasteks ainult lapsed, vaid ausalt öeldes näeb seal palju tegelasi meie igapäevaelust ja selles peeglis osutuvad nad üsna lõbusaks.
Laulud sellele loole on teinud Peeter Volkonski. Kas on jutuks olnud, mis teda selle tüki juures kõige enam inspireeris?
Peeter oli mu esimene mõte ja küll see oli üks õnnelik mõte. Esiteks, meil on sarnane huumorimeel.
Peeter on üks intelligentsemaid inimesi, keda ma tean. Tema puhul oleks materjali seletamine ja nämmutamine täielik solvang, sest ta on nii tundlik, et tabab paljut õhust.
Peeter pühendus nende laulude loomisele. Ütles ära teisi töid, püsis graafikus, helistas poole öö ajal ja ümises viise ette ning valvas stuudios muusikute selja taga, et kõik oleks perfektne.
Ühel sombusel sügispäeval, kui me monteerijaga kahekesi pildi kallal nokitsesime ning ma mõtlesin, et kuhu need kümned inimesed, kellega seda kõike alustasime, nüüd kadunud on, helistas Peeter. Ja ta küsis: “Kuule, ega sa end üksikuna ei tunne? Ma võin iga kell sulle natuke muusikat juurde kirjutada...” See kukkus välja nagu jäägitu armastuskiri, aga seda ta tegelikult ongi.
Osaliste nimekiri on päris pikk, sealt leiab väga tuntud, aga ka vähem tuntud näitlejate nimesid. Küllap polnud kerge seda seltskonda nii pika aja vältel – kevadest sügiseni – võtteplatsile kokku saada. Kuidas lugu üles võeti, mida huvitavat selle aja jooksul juhtus?
Meil oli palju näitlejaid, igaüks neist võiks kindlasti midagi rääkida. Mina ei olnud selles positsioonis, et oleks vahvaid lugusid meelde jäänud. Selleks polnud aegagi. Kogu edukus sõltus absoluutsest kontsentratsioonist, sest muidu 33 päevaga sellist lugu üles ei võta.
Ma olin selles mõttes halastamatu kindral. Meil polnud vigadeks aega ja vahel said vigade tegijad selle eest tavalisest kurjemalt nahutada.
Arvestades, kui edukalt me üldse hakkama saime, siis tegelikult tegid kõik maksimumist rohkem, aga no ... mulle oli ikka vähe. Ma tahtsin, et saaksin kogu võimaliku aja näitlejatega mängimiseks, sest nemad on need, kes loo elama panevad. Ja see on kõige toredam töö võtteplatsil.
Mis tunne on nüüd, kui kõik on lõpuks valmis saanud?
Nagu see ikka läheb nende omaloodud maailmadega. Saime targemaks ja vanemaks. Kogesime õnne ja valu. Armastust kui täiuslikku valget, mis sisaldab kõiki värvispektri osi. “Nöbinina” esitlemisel oli mul peas ainult selline pinin, nagu oleksid tulnukad mu meelemõistuse röövinud.
Seega jäid ütlemata sõnad, mida tahtsin öelda oma võttegrupile.
Tahtsin öelda, et kui 30 aastat tagasi vaatas väike Elo Mary Poppinsit ja nuttis endal südame seest, et kõik head asjad saavad otsa, siis see, et meisse jääb lapsena igatsus kohtuda oma unistustega uuesti, ongi kogu loomise võti.
Kui “Nöbinina” kas või viis last nii elama paneb, siis on ta teinud rohkem, kui me tahta oskame. Ja ükski hüvastijätt ei pruugi olla lõplik.
Mary Poppins ei mõelnud kunagi, kas need lapsed jäid teda igatsema, seega – ei mõtle mina ka. Ees on ju uus lend.
Loo on Kristiina Kassi raamatu “Nõianeiu Nöbinina” ainetel kirjutanud ja lavastanud Elo Selirand.
Kümneosaline sari on nüüdisaegses vormis lugu sõprusest ja armastusest. Lisaks nõiamaagiale näeb selles tegijate sõnul ka suurimat julgust – olla kõigist teistest erinev, tõestades, et just iseendaks jäädes võib leida koha elus ja mõistvad kaaslased.
Nõianeiu Nöbinina koorub munast täiesti tavalises Nõiakülas, kus süüakse konni, sepitsetakse pahandusi ja sirgutakse väärikalt kurjaks nõiaks. Ainult väike Nöbinina ei ole päris selline nagu kõik teised ning ta igatseb, et temalgi võiks olla sõbrad. Seepärast lahkub ta kodunt pärismaailma ja satub seal seiklustesse, kus selgub, et pahad polegi alati pahad ja head head. Õnneks aitavad teda uued sõbrad ning võlukunst.
Nimiosas mängib Mari Pokinen, teistes rollides Kersti Tombak, Anu Lamp, Ülle Kaljuste, Hannes Kaljujärv, Laura Nõlvak, Tanel Ingi, Päär Pärenson, Mirtel Pohla, Ott Kartau jpt. Laulude muusika ja tekstid lõi Peeter Volkonski, kunstnik on Jaana Jüris, kostüümikunstnik Gerly Tinn. Juhtoperaatorid Elen Lotman ja Raul Priks, monteerija Viljar Särekanno.
Esimest osa näeb ETVs 25. detsembril kell 19.30. Uuest aastast jookseb sari ETVs laupäeviti kell 20.
