Uus lemmikloomamood: pesukaru, skunk, fuuro...
Külastasime Pärnumaal Audru vallas talu, kus elab palju võõrliike, kiikasime pealinna lemmikloomapoodidesse ning küsisime, mida arvavad loodusemehed ja ametnikud.
Kibekülmal päeval enamikku Reinu talu loomadest ei näe. Kes on laudarežiimil, kes talveunes, kes lihtsalt pesas soojas. Peale selle magajad, kes alles ööseks üles tõusevad.
Ühe puuri kunstkoopas peab uinakut pesukarude paar. Jooksuajaks teise puuri pandud pesukarusid on võimalik kiigata, sest seal on pesa katus avatav. Kerra tõmbunud emase uinakut see ei sega, aga häiritud isane ehmatab üles. “Mis vahite?” ütleb looma etteheitev ilme.
Naaberpuuri võimsa kasukaga sinirebased ei ole ka võõrast inimeselõhnast vaimustatud ja tõmbuvad pessa, välja jäävad ainult uudishimulikud ninad.
Üks süüria oravatest, kes elab puuris Reinu talu elamu ukse kõrval, tuleb oma pesast välja siis, kui õhk on puhas – ta oksal kõõlumist ja sagris sabatuustakat saab vaadata läbi akna köögilaua tagant.
Kõik nimetatud on loomaliigid, keda Eesti inimene on võtnud pähe pidada lemmikloomana. Vaid sinirebaste puhul, keda on Reinu talu peremehe Peeter Raja teada Eesti kodudes kokku alla kümne, on ka teistmoodi põhjendus – soov säilitada likvideeritud kasvanduste puuriloomade genofondi.
Eestlaste uued lemmikud – pesukaru ja oravad
Köögis, kus õhk on linnulaulu täis – seinaäärsetest puuridest kostub papagoiliste vidin, teemanttuvide kõva kluugutamine, lauta viiva ukse tagant kiremised, kaagutamised, huilgamised –, üritame Peeter Rajaga ritta panna eestlaste viimaste aegade uued lemmikud.
Et ainesest üle käia, valime ainult imetajad. Tihti pikib Raja juttu, et hoitagu meeles – igal loomaliigil on omad, tihti vägagi spetsiifilised vajadused, millega inimene peab arvestama või ärgu ta endale uut lemmiklooma võtku.
Arvukaim uustulnuk on tuhkur. “Tegelikult on tuhkur loom, kes elab meil metsas ja Eesti metsloomi kodus eriloata pidada ei tohi,” räägib Peeter Raja. “Need tuhkrud, keda lemmikloomana peetakse, on fredkad ja fuurod, kellest fredkad on karusloomakasvanduste loomad ja fuurod albinootiliste tuhkrute järglased.”
Eesti kodudes elavate tuhkrute arvu Raja ei tea, aga toob näite: “Alles hiljuti, kui meiegi tuhkruid pidasime, küsiti aastas 50–100 korda, kas on võimalik neid loomi osta. Nüüd on selliseid küsijaid ehk kaks või kolm. See näitab, et Eesti on tuhkrutest nii-öelda täis.”
Samamoodi on “tuhkruid täis” Läti ja Leedu.
Uus, ilmselt tõusva trendiga lemmikloom on pesukaru. Eestis on neid praegu kümmekond, ent juba peetakse neid ka korteris.
“Neid kannatab ka korteris pidada, aga päris lahtiselt pidamine on omanikule väga vaevaline,” ütleb Peeter Raja. “Ta on väga osav ronija, väga uudishimulik, ükski lagi ega lamp ei ole talle kättesaamatu ja külmutuskapi uks käib tema käes lahti päevas seitse korda.”
Oma aktiivsuse poolest sarnaneb pesukaru ahviga. “Samas ta meeldib inimestele, sest otsib lähedust, võib sinuga koos õhtul televiisorit vaadata, norskab, kui vahepeal magama jääb, on naljanumber sellega, et käed käivad kogu aeg,” kirjeldab Raja.
On korteriomanikke, kes oma pesukarule sisustanud eraldi toa. Kui õhtul töölt tullakse, lastakse loom lahti. Kuna graanuleid ja konserve on olemas piisavalt, pole toiduga suuri probleeme.
Teine loom, kes meil kasvavat huvi äratab, on aafrika kääbussiil. “Väga populaarne loom mitmes ELi riigis,” räägib Raja. “Aga ta on ikkagi ööloom, rohkem omaette nokitseja, keda ju kaissu ei võta. Ei ole suhtleja ega vahest nii huvitav kui näiteks oravlased. Samas on teda üsna lihtne pidada.”
Arvukatest oravlastest on populaarne näiteks vöötorav, kuna on päevase eluviisiga ja vähenõudlik. Samas on ta tohutult aktiivne ja oma iseärasustega.
Foorumitest ja kuulutuselehtedest leiab peale vöötoravate burundukke, mis on aga vöötorava teine nimetus. On ka Richardsoni maaoravaid ja oravlaste klassist on eri liiki ümisejad. Rajade õues magavad talveund stepiümisejad ja neid on Eestis lemmikloomana kümmekond.
Raja lisab loetellu mangustlaste sugukonda kuuluvad surrigaadid, keda näeb nii Kaunase kui Riia loomaaias. Lemmikloomana on surrigaadid kallid ja neid on väga keeruline pidada, sest vajavad sooja, elustoitu, ning tahavad karjaloomana elada mitmekesi, üksi elamist ei talu.
Samasse klassi kuuluvad kääbusmangustid, kes on ka Eesti kuulutuselehtedest läbi lipsanud.
Toiduga võib raskusi tekkida
Ajalehekuulutustest leiab ka suhkruorava, kelle teine nimi on hoopis kääbus-liugurkuskus, keda Rajade kodus olevat kaksteist isendit. Täpselt üle lugeda ei saa, kuna loomad on öise eluviisiga ja parasjagu pesas peidus.
“Eesti kodudes on liugurkuskusi 30–40, pluss Tallinna Loomaaia loomad. Enamik lemmikutest on Tšehhi päritolu,” räägib Raja. Liugurkuskus on Austraalia kukkurloom, kelle põhitoiduks on puuviljad, juurviljad, lisatoiduks elusad sitikad, laisema omaniku puhul kõlbavad ka keedetud munakollane, krevetid, keedukana, maitsestamata jogurt, mesi, pähklid jne.
Puuviljadega toites tuleb arvestada, et neid peab olema mitut sorti ja need peavad loomadele ka maitsema. Toores või kehvem sort praagitakse välja.
“Öösel võid karistuseks kuulda väikese koera haukumist meenutavat häält,” ütleb Raja.
Loomad on hästi maiad ja on ületoitmisoht, kuna puuris ei saa nad nii liikuda nagu looduses, kus teevad isegi 40 meetri pikkuseid hüppeid. Kes liugurkuskusi toas lahtiselt peab, peab arvestama, et kempsukohta ei hoita. Ja loom tahab omasugustega suhelda.
Kui Peeter Raja pesakasti seinale koputab, ei tehta esialgu sellest välja, aga pikapeale vonkleb selle avausest välja suurte silmadega must-valge loom, kes meenutab lendoravat. Unine tüübike liigub hästi aeglaselt mööda oksa ja kargab siis tohutu kiirusega seest tühja torusse. Varsti lendab talle sinna järele järgmine pesast tulija ja torus algab valjuhäälne õiendamine.
Veel üks päevane magaja saab Rajade juures ajakirjandusliku huvi pärast äratatud. Köögis linnupuuri all on puur, kus kasti sees magab skunk. Ta on eriti unine ja nõutu, kui kastist päevavalgele tiritakse. “Skunk on üks paremaid loomi korteris pidamiseks, kuna ta ei roni,” räägib Peeter Raja. “Meie suur taluköök on igal öösel skungi kodu. Laseme ta puurist lahti. Kiiresti kontrollitakse siis kogu ruum üle ja vaadatakse, kas kõik asjad on omas paigas.”
Skungile ajavat ligi pere kass, kes tahab mürada, aga skunk ei võta jutule, näitab taguotsa. See on reaktsioon loodusest, kus vaenlane saab skungi taguotsast haisva voo näkku.
Lemmikutena peetavatel skunkidel on haisunäärmed opereeritud. ELis on selline operatsioon keelatud. Enamasti on siin müüdavad loomad pärit Ameerika kasvandustest, kus nad opereeritakse ja Euroopasse lemmikuteks saadetakse.
“Kui haisunäärmetega skunk on majasse ühe tirtsu lasknud, siis põleta või maja maha, sest kole hais ei kao mitte kunagi,” ütleb Raja, kelle skunk on pärit Lätist.
Kust nad tulevad ja miks me neid peame?
Paljud isevärki loomad jõuavad Eestisse Läti kaudu. Sinna on nad toodud Leedust–Poolast, kuhu omakorda on nad jõudnud Saksamaalt ja Hollandist.
Uustulnukatest on Lätis juba olemas mujal Euroopas tuntud lemmik ninakaru, keda Eestis veel ei ole. “Veelgi parem ronija kui pesukaru ja hea suhtleja, aga pesukarust erinevalt tahab rohkem sooja,” kommenteerib Raja.
Lätlastel on kodus juba ka okassead, keda ta iseloomustab kui toredaid ja põnevaid loomi. “Aga mul jäi ikka suu lahti, kui nägin, et ka seda looma on võimalik nii-öelda käeloomana pidada,” lisab mees.
Lemmikutena peetakse ka mitut liiki sõralisi, mõhnjalgseid (alpaka, guanako, laama), suslikuid jt. Eesti lemmikloomaturul on liikunud ka ahve (valgetups-marmosett, kaputsiinahv), aga nende ohustatud loomadega kauplemist on ELis kõvasti karmistatud. Erireeglid kehtivad ka mitme oravlase, hirvlase jt suhtes.
Isevärki lemmikloomade pidamine on süvenev nähtus. Mis võiks olla selle põhjus?
“Ehk eestlase loomus, et mul peab olema edevam koduloom kui naabril. Teine asi, et inimene tahab loodusesse tagasi. Linnamäsust hakkab isu täis saama ja tahaks kedagi, kes üllataks ja meeli liigutaks,” arvab Raja.
Tiit Maran, Tallinna Loomaaia liigikaitselabori juhataja
Metsloomade kodus pidamise osas on ühest seisukohta kujundada raske. Peamine on, millistes tingimustes nad elavad. Pole saladus, et enamasti on hoiutingimused väga tagasihoidlikud. Tihti pole inimestel loomade vajadustest ettekujutust. Teisalt on armastus kõige elava vastu inimesele igiomane.
Päris metsikute liikide kodustes tingimustes paljundamist ja nende edasimüümist ma heaks kiita ei saa. Kuigi pesukaru mulle loomana väga meeldib, mina teda kodus ei peaks. Metsloom jäägu ikka metsa.
Ka väga haruldasi ja hävimisohus loomi ei tohi kindlasti lemmikloomana pidada.
Võõrliikide pidamisel kodus tekib alati väike oht, et loomad pagevad ja moodustavad võõrliigi asurkonna. Sellega me reostaksime oma loodust ja tekitaksime sellele korvamatut kahju. Kui inimene endale koju võõrliigi soetab, võtab ta ka 100% vastutuse, et loom lahti ei pääseks.
Samas on oluline meeles pidada, et juba mitmeid põlvkondi kodudes elanud loomad on looduses elamise võime ja oskused suurel määral minetanud. Seetõttu on loodusesse sattumine neile väga suur stress ning enamasti nad hukkuvad piinarikkalt.
Eksootilistele loomadele spetsialiseerunud loomaarste Eestis tegelikult pole. Kui loom haigestub, tuleb pöörduda tavalisse loomakliinikusse, kust saadav abi ei pruugi olla adekvaatne.
Uudo Timm, zooloog
Põhimõtteliselt võiksid kodudest lahti pääsenuna Eesti looduses pehmematel talvedel vastu pidada pesukaru, vöötorav, kabehirv, tähnikhirv, muntjak ja kindlasti veel mõned liigid. Õnneks on paljud eksootilised lemmikloomad siiski pärit soojema kliimaga paikadest ja meil nad looduses ellu ei jää.
Loomaaias peetakse eksootilisi loomi, sest seal on eesmärgiks loodusharidus. Nende kodus lemmikloomana puuris pidamisele ma erilist õigustust ei leia ja pealegi ei suudeta seal loodusliku elupaigaga võrdväärseid tingimusi pakkuda.
Kui ühest liigist loomi on kogu Eesti peale vaid mõni, on lootus, et nad loodusesse põgenemisel omavahel kokku ei saa. Kui eksootiliste loomade pidamine moeasjaks kujuneb, siis kunstliku asurkonna tekke oht looduses suureneb.
Eksootiliste loomade puhul on veel üks suur oht, mida me esmapilgul ei taju – haigused. Loom ise võib näida terve, kuid ta võib kanda mõnd haigusetekitajat või parasiiti, mis võib kohalikele liikidele mõjuda laastavalt. Näiteks signaalvähk, kes kannab vähikatku, mis talle endale midagi ei tee, meie kohalikule jõevähile aga saatuslik on.
Merike Linnamägi, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist
Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri on täiendamisel, kuid selle kinnitamine võtab aega. Kuna nimekiri piirab riikidevahelist kauplemist, tuleb see kooskõlastada ELi asutustega.
Lemmikloomakauplusi kontrollib kaebuste alusel keskkonnainspektsioon. Kauplustes ei tohi müüa liike, kes on päritolumaal ääretult ohustatud. Üle riigipiiri tohib neid tuua vaid mitteärilistel eesmärkidel, kui on olemas eriluba.
Juhtumised Saksamaalt – kuidas inimtegevus looduse käekäiku mõjutab
- Mõne aasta eest pages ühest Lübecki-lähedasest kasvandusest kuus nandut, suurt lennuvõimetut lindu, kelle looduslikuks levialaks on Lõuna-Ameerika. Nüüdseks elab neid Lübecki-lähedastel rapsipõldudel saja ringis.
- Heidelbergis elab kahest kodust pagenud kaeluspapagoist alguse saanud 600pealine kaeluspapagoide koloonia. Saksamaalt on linnud levinud Belgiasse, Prantsusmaale, Inglismaale.
- Elbe jõe põhi on paksult kaetud hiina villkäppkrabidega, 20 aastat tagasi polnud ühtki. Saksamaale jõudsid nad veega laevatrümmides. Üks emane krabi annab umbes miljon järglast. Looduslikus levialas Hiina rannikul on villkäppkrabid ülepüügi tagajärjel peaaegu välja surnud. Seetõttu otsib üks Saksamaal elav hiinlasest kalakaupmees kohalikke kalureid partneriteks, et krabisid püüda ja Hiinasse eksportida – krabist valmistatud road on Hiinas rahvuslik delikatess.
Allikas: VII Matsalu loodusfilmide festivalil linastunud film “Eksootiline kodumaa” (2009)
