Uus suundumus: lapsepõlv venib üha pikemaks

 (7)

Uus suundumus: lapsepõlv venib üha pikemaks
Foto: Meisi Volt

Oleme harjunud, et töö ja täiskasvanuelu algab pärast kooli lõppu. Statistika järgi on paljude riikide noortel üha raskem kodust lahkuda ja kooselu vanematega võib venida isegi 30ndatesse eluaastatesse.

Kas selle perioodi jaoks on vaja eraldi nimetust? Murrangulisi elujärke on psühholoogid inimesele elukaarele lisanud varemgi, kirjutab Novaator.ee.Hiljem abiellu, pikemad õpingud

1990ndate aastate keskpaigaks näitasid statistilised andmed selgelt, et USA noored hakkavad täiskasvanuelu elama üha hiljem. Esimese abielu sõlmimise iga tõusis ja üha rohkem noori pikendas õpinguid.

Arengupsühholoog Jeffrey Jansen Arnett soovitas 1994. aastal kõnepruuki uue termini - tärkav täiskasvanustaatus (ingl k emerging adulthood). Vastav elujärk pidi kestma 18-25 eluaastani. Laiemalt hakkasid psühholoogid seda mõistet aktsepteerima alles 21. sajandil ja huvi sel eluperioodil toimuva vastu kasvab jõudsalt.

Muutunud olustik toetab seda igati ning tundub, et tärkav täiskasvanustaatus on tõesti olemas. Kui Stanley Hall kohtas 20. sajandi algul tänavatel tuhandeid ringi jõlkuvaid noorukeid, siis praegustel psühholoogiaprofessoritel võib vabalt olla täiskasvanud laps, kes pole veel vanematekodust ära kolinud.

Seotud lood:

Siiski on sellel mõistel ka vastaseid. Üks nendest on USA psühholoog ja ajakirjanik Robert Epstein, kelle arvates pole Arnetti soovitatud eluperiood inimese elukaarel piisavalt selgesti eristatav. Selle asemel on näha pea sajandipikkune trend – lääne ühiskondades venib lapsepõlv üha pikemaks ja abiellutakse üha hiljem.

Paljudel kahekümnendates noortel on aga töö, elukoht ja elukaaslane. Seega ei tohiks kogu tänaste elluastujate põlvkonnale külge kleepida enesekesksuse ja ebastabiilsuse silti.

Aeglane üleminekuaeg

Noorsoouurijast Tartu Ülikooli sotsioloogia lektori Andu Rämmeri sõnul on tärkav täiskasvanuiga uurijate poolt loodud termin, mis osundab nähtusele, mille abil saab selgitada otseselt mittejälgitavat inimtegevust.

“See tähendab sisuliselt arenenud riikides vanematest jätkuvalt majanduslikult sõltuvate noorte täiskasvanute, kelle sissetulekud pole veel võimaldanud endale eluaset ega lapsi soetada, aeglaselt kulgevat üleminekut täiskasvanuikka. Mingis mõttes tähistab see pikemaks veninud iseseisvumisaega, enamasti peetakse siin silmas 18-25 aasta vanuseid noori,” märkis ta.

Selline periood iseloomustab eelkõige heaoluriikides toimuvaid arenguid. Põhjamaad on enim arenenud lääneriikide seas ning erinevalt kollektivistlikumast Lõuna-Euroopast on noortel töö leidmine kergem ja nad lahkuvad vanemate juurest varem, kuid üleminekuaeg täiskasvanuikka pikeneb tasapisi sealgi.

Baltimaadega on lood Rämmeri sõnul keerulisemad, kuid siingi on mitmeid juba nõukogudeajal ilmnenud lääneriikidega samalaadseid demograafilisi suundumusi. “Meil ei ole selliseid riiklikke toetusi, mis lubaks noortel ilma töötegemiseta ära elada. Eestis kogutud statistilised näitajad maalivad lääneriikides toimuvaga sarnase pildi: alla 25 aastaste noorte ja täiskasvanute vahelised palgaerinevused on viimastel aastatel järjest enam süvenenud,” nentis uurija.

“Ega selline noorusea pikenemine arenenud maade noortel nii väga vaba valik polegi, kui just kohe lihttööliseks hakata ei soovi: keerukas majandussüsteem nõuab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, mille koolitamine võtab üha rohkem aega.”


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare