Väärt lugemine igale riigipöörajale

 (6)
Väärt lugemine igale riigipöörajale
Igor Mang peab eesti keeles ilmunud Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäigu” lugemist meeldivaks taaskohtumiseks kuulsa teosega.Foto: Sven Arbet

Eesti kultuurimaastikul on toimunud tähtis sündmus: meie raamatupoodides on saadaval Oswald Spengleri kuulus ajaloolis-kultuuriline suurteos “Õhtumaa allakäik”.

Vaatamata sellele, et esimest korda lugesin “Õhtumaa allakäiku” (Nõukogude Liidus 1923. aastal välja antud) möödunud sajandi seitsmekümnendate algul, suudan ka praegu sellest vaimustuda.

Pikas järjekorras

Tollal kuulsin raamatust Haljand Udami sõprade ringkonnas. Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus võis seda lugemissaalis ka lugeda, kuid koju kaasa võtta raamatut ei lubatud. Mäletan, et kätte saada polnud seda sugugi lihtne – oli mitmekuuline järjekord. Ja lõpuks, kui see minuni jõudis, ei hakanud ma lugemissaalis pikalt aega raiskama, vaid viisin raamatu kohe paljundusosakonda, kus mul oli tuttavaid.

Seda tegin ma mitme päeva jooksul, sest raamatukogu sulgemise eel tuli raamat alati fondi tagastada. Saades endale koopia, oli mul aega korralikult teosega tutvuda, sest see raamat nõuab süvenemist ja lausa mitmekordset läbilugemist.

Kakskümmend aastat hiljem sain seda lugeda juba paremas venekeelses tõlkes, mis ilmus 1991, üsna pea pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Paistab, et “Õhtumaa allakäigule” on iseloomulik välja ilmuda ajaloo pöördelistel hetkedel, ja pole ka ime, sest nendest pööripäevadest ta ise räägibki. Mistõttu iga aja riigipöörajad temast enda jaoks midagi ka leiavad. Kahekümnendate alguse nepiaegsel Venemaal oli ta kasulik, kuna sisaldas muu hulgas tugevat kapitalismi kriitikat. Aga üheksakümnendate algul sobis hästi liberaalidele ja demokraatidele, sest samahästi võib temas leida ka sotsialismi kriitikat.

Seotud lood:

Kui uskuda praeguses eestikeelses tõlkes viidatud viimasele saksakeelsele väljaandele aastast 2007, siis paneb see muigama. Pärast Teist maailmasõda on raamatut mitu korda enamikus Lääne-Euroopa riikides välja antud ja üheksakümnendatel ka Venemaal, vähemasti viiel-kuuel korral ja eri kirjastustelt. Ilmselt hakkas sakslastel lõpuks piinlik, et kodumaa oma prohveti oli unustanud.

1986. aastal koos Kadrioru kunstimuuseumi töötajatega Ida-Saksamaad külastades sattusin SDV kultuuritegelastega kohtumise õhtul ühte lauda istuma kellegi ajaloolasega ja muidugi tõstsin teemana üles Oswald Spengleri “Der Untergang des Abendlandes’e”, mille peale mu vestluskaaslane hakkas ägedalt kätega vehkima, nimetades autorit reaktsionääriks, konservatiiviks, diletandiks ja muidu segaseks kujuks.

Veidi aja pärast võtsid mõned mu reisikaaslased, kes rohkesti napsi pruukinud, üles laulu “Õllepruulija”. Küllap sel korral jätsid eestlased idasakslastele endast päris kummalise mulje. Järgmisel hommikul grupijuht noomis meid bussis, et me polnud osanud õigesti käituda.

Tänu Ilmamaale

Õnneks oli juba alanud perestroi­ka ja midagi karmimat meiega siiski ette ei võetud. Näete nüüd, mida kõike Spengleri raamatuga taaskohtumine mulle meenutas. Tahan omalt poolt tänada nii Ilmamaad kui Mati Sirkelit ja arvan, et tema oli kõige õigem inimene seda teost tõlkima.

Nüüd, hoides taas käes geniaalse ajaloolase kirjutatud teost juba eestikeelsena (tõsi, eesti keeles ilmus see esimest korda 1940. aasta algul referatiivsel kujul sarjas “Elav teadus”), oskan veel kord tunda seda esmaavastusest sündinud hingelist värinat, mida kogesin nelikümmend aastat tagasi, kui raamatut esimest korda lugesin.



Oswald Spengler.

Õhtumaa allakäik. I ja II.

Tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi.

1461 lk.

Ilmamaa.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare