VAATA: Kila-kola tõi kokku tuhandeid
Sama oli Seidlast Kaalepi suunas ning Ageri suunas viivate teede äärtega. Lisaks tegutses kümnekroonise tariifiga harrastusparkla mõisa haljasalal.
Mõisa õu oli vaatamata kahekümnekroonisele piletile rahvast tulvil, ostjaid tunduvalt rohkem kui müüjaid. Sularaha parema käibe huvides oli kohale tulnud isegi pangabuss.
Ning siis kila-kola ise. Haakristiga terariistad, lenini pronkskuju, vanad aumärgid, sõrmused, noad, millega saab ka mutreid keerata, tekstiilid, mille autorite hulgas on tõenäoliselt ka meie vanaemad, sõjaväe joogipudelid.
Esimesele kaubareale järgnevad teine, kolmas ja neljaski. Pika kaelaga ning portselankorgiga pudelid, vändaga kohvimasinad, petrooleumilambid, mitme kilogrammi raskused mobiiltelefonid, telekad, mille kasutusaeg oli lõppenud aastakümneid enne digilevi.
Osa kaupu lebas niisama õuemurul, osa oli müügilaudadel, osa laudu oli aga ise müügiks. Nende kõrval ka toole, kummuteid, laualampe, viinapitse, portselankujusid.
Neile, kes portselankujudest terve elu mööda vaadanud olid ja seda edaspidigi teevad, pakuti Seidlas Ziguli varuosi, remondikomplekte, vanu raadioid ning kunagist tipphelitehnikat, kingsepa õmblusmasin, klaaskerad kalavõrkude tarvis.
Kõnnid veel paar reavahet, juba hakkaks nagu igav. Aga ei. Veel on varuks mõõgad, pronksist küünlajalad, karahvinid, isegi vanad plekist kommikarbid, akordeonid, bajaanid, pasunad, kaitsevärvi ülikonnad, kiivrid.
Loomulikult võis osta ka klike- või nõukogude-aegse raamatu ja pugeda seda põlispuude vilusse lugema. Aga tolm, mille kila-kola-huviliste lugematud sammud õhku tõstsid, jõudis lõpuks sinnagi.
Jõudu, Seidla mõisa rahvas ehk Tsunftijänes OÜ eesotsas Mati Raaliga! Kui arvepidamine klapib, oli tänavune "Kila-Kola" juba järjekorras 13-s.
Laadapäeval oli avatud ka mõni kilomeeter eemal seisev Seidla Tuulik.
