ETTEVALMISTUSED
Sõbrad kihnlased ütlesid, et tehke, mis tahate, aga humal peab ka sees olema, muidu õiget maiku maltoosast kätte ei saa. No, kust võtab linnainimene humalat? Õnneks on Maalehe ajakirjanikel asja maale ja ühest väikesest õlletehasest õnnestus möödasõidul lunida peotäis rohelisi graanuleid, mis tõesti humalate järgi lõhnasid.
Poest maltoosa, suhkur ja pärm ning kohene kinnijooksmine õpetuse lugemisel - mida, millal ja kui palju lisada?
Aitas kõne maltoosapudelil toodud numbril. Keegi lahke isik leidis aega ja seletas enam-vähem asja käigu ära. Selgus ka, et me siiski ei saa panna segu reedel käima panna ja esmaspäeva hommikul tööle tulles seda jooma hakata - kui virre nii kauaks omapäi jätta, käib pärm maha ja tulemuseks on mingi lurr.
Ja kui meil punsut pole ja tahame säilitada õlut plastnõudes (klaas lendab ilmselt surve all laiali), siis tuleb neljandik anumast tühjaks jätta.

HAKKAME PEALE
Väga tüütu on kontoris veekannuga vett keeta, aga kuidagi saab. Lõpuks on temperatuurid käega katsudes õiged, lahustame maltoosa purkidesse ja kui vedelik veel veidi jahtub, lisame pärmi ja suhkru. Ühte purki paneme suhkrut ja linnaseid rohkem. Saab siis näha.

HOMMIK
Väike purk on peaaegu ära käinud, suuremas vuhiseb elu. Valame plastnõudesse ümber, sealjuures tundub väiksema purgi vedelik suht lahja kraam, suurem, kuhu suhkrut ja humalat rohkem sai, meenutab isegi õlle kauget sugulast.
Paneme vahelduseks käima laari leivakalja. Loodame, et toimetuse külmikusse pandud õllelaadne toode ei plahvata. Kuigi ükskõik, mis seal ka ei juhtuks, ei saa see olla hullem sellest, kui keegi hoidis kord külmikus Islandilt toodud rahvusrooga - mädahaid.