Vabadusvõitleja Heiki Ahonen: kott oli mul juba valmis pandud

 (2)
Vabadusvõitleja Heiki Ahonen: kott oli mul juba valmis pandud
Foto: Sven Arbet---

Vabadusvõitleja, ajakirjanik ja Okupatsioonide Muuseumi direktor Heiki Ahonen teadis, millist teed ta võimu vastu astudes käib: tema perekonnas oli nii küüditatuid kui mahalastuid.

Enne Heiki Ahoneniga rääkima hakkamist lootsin leida kusagilt tuntud vabadusvõitleja eluloolisi andmeid. Aga võta näpust, vähemasti Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanded säärast meest - nagu ka tema paljusid võitluskaaslasi - üleüldse ei tunnista!

"Mis sest rääkida," ütleb Ahonen. "Proua Kistler-Ritsole, Okupatsioonide Muuseumi loojale, anti Tallinna linna aumärk. Aga Tallinna entsüklopeedias pole seda muuseumi üldse sees!"

Vabadusvõitlejate "esindajaiks" on üldiselt ikka võetud
Lagle Parek ja Enn Tarto. Leitakse, et sellest piisab. See on muutunud mingisuguseks mantraks. Uues Tea entsüklopeedias on õnneks siiski ka Heiki Ahonen "avastatud".

Soome juured ja karjala nimi

Heiki perekonnanimi kõneleb vaieldamatut keelt soome juurtest. "Minu isapoolne vanaisa oli ingerlane. Aga see on muidu puhas karjala nimi. Vanaisa tuli Ingerimaalt ära kusagil möödunud sajandi algul. Tuli Eestisse tööle ja jäigi siia."

Mõlemad Heiki Ahoneni vanemad olid represseeritud, isa läks kinni 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest ning oli ära kuni 1955. aastani. Ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha.

"Meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud. Emast sai muide 1955. aastal Novosibirski meister odaviskes. Tema oli sporditüdruk ning sealkandis polnud keegi kunagi varem oda visanud..."

Oma okupatsioonivastase tegevuse algusaega 1956. aastal Pärnus sündinud Heiki Ahonen täpselt nimetada ei oska. "Olen teinud nalja, et ühel päeval ma lihtsalt enam ei suutnud, ostsin valge hobuse ja mõõga..."

Igatahes enne sõjaväkke minekut 1975. aastal kaevas ta Pärnu jõe ääres maasse mingisugust keelatud kirjandust. "Vist oli see Solženitsõni "Elagem ilma valeta". Siis järelikult minu käes juba selliseid asju liikus."

Kui Ahonen Tšernigovist sõjaväest naasis, oli kokku tulnud grupp inimesi, kellel formaalne organisatsioon küll puudus, ent kelle tugisambad olid endised poliitvangid, nagu Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ja Mart Niklus. "Nemad olid kõik juba vähemalt korra kinni istunud."

Et vanaema mind maha ei lööks

Kuidas noor vabadusvõitleja Vene sõjaväe üle elas?

"Väikesi intsidente ju oli. Kord oktoobripühade ajal tuli üksuse politruk ja küsis, kas mina ei saadagi koju õnnitluskaarte? Mina vastasin, et vanaema lööks mu maha, kui seda teeksin."

Politruk öelnud minu kohta, et see vend läheb siit viimasena koju. Ja puhkust ei saa ta kunagi. Nii läkski."

Seitsmekümnendate lõppu ei taha Heiki Ahonen nimetada mingiks lootusetuse ajaks. "Pigem oli tegu alanduse süvenemisega. Me kõik annetasime näiteks 20 kopikat Punasele Ristile, ise teades, et see läheb tõenäoliselt hoopis padrunite valmistamiseks. Annetasime mingi sama summakese Vietnami heaks, mis taas läks sõjanduse edendamiseks. Ja nii edasi."

Nõukogude Liidu nõrkust tol ajal ilmselt piisavalt ei tunnetatud. "Muidugi tundus too võitlus tol ajal üsna lootusetu ja niisiis ka mõttetuna. Aga kui teed mingi sammu, siis see projekteerib järgmise."

Muidugi tekkis küsimus "Mille nimel?" ka Heiki Ahonenil. "Puht enda jaoks. Siis tegin endale selgeks, et ma ei saa muuta olukorda, mis siin on, neid protsesse, mis siin toimuvad, aga ma vähemalt püüan neis mitte osaleda."

Teiste valikute tegijaid Ahonen süüdistada ei taha. "On väga inimlik tahta sigida ja hästi elada. Aga kui süsteem paneb su teatud raamidesse, on neist väga raske välja murda, kui mitte võimatu."

Heiki Ahonen on oma sõnul alati hästi elanud. "Olin lõpetanud Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi. Geodeedina. Mõnda aega töötasin restaureerimisvalitsuses tehnikuna. Siis toimusid asutuses formaalsed muutused - restaureerimine ja projekteerimine löödi lahku. Minule uues asutuses töökohta ei pakutud ning ega ma nii väga tahtnudki seal olla."

Igatahes 1979. aasta algul valis Heiki Ahonen nii mõnegi meelest kummalise elukutse - läks tuletõrjevalitsusse korstna­pühkijaks.

Loe veel

"Oli väga tasuv ja tore töö, nägi inimesi... Eks mulle lubati ka korter anda. Tallinnas oli nimelt 90 korstnapühkija kohta, täidetud oli neist vaid kolm-nelikümmend. Kuna ma töö ajal viina ei võtnud, olin lausa eesrindlane. Kuna ma aga keeldusin minemast rahvakontrolligruppi, sattusin korterijärjekorras äkitselt esimeselt kohalt viimaseks."

Korstnaid pühkis Ahonen Pääsküla kandis. Võitlusega vabaduse eest käis amet selle pidaja arvates väga hästi kokku. "Muudkui käisid ja plärasid. Andsin edasi välisraadiotest kuulatud infot. Sain sõbraks samas kandis elanud Henno Arraku ja Iris Uugiga."

Veel tehti vastalist ajakirja, saadeti avalikke kirju nõukogude võimule ja rahvusvahelistele organisatsioonidele (Heiki kirjutas alla kümnele säärasele), püüti välisajakirjanikele anda tõest infot inimõigustest, paljundati ja levitati keelatud kirjandust.

"See oligi see tavaline dissidentlik tegevus," võtab Ahonen oma nn patud lühidalt kokku.

Kas tol ajal oli vabadusvõitlejal kujunenud ka mingi pilt Eesti võimalikust iseseisvumisest?

"Olin pigem veendunud, et seda ei tule kunagi. Aga oli teistsuguseidki inimesi, näiteks Herman Evert. Ka tema oli kinni istunud, kuid sel ajal juba vana mees ning pime pealegi. Temal oli olemas kava tulevasest Eesti parlamendist. Mina niisuguste asjade peale ei mõelnud. Üritasin üksnes vastu panna."

Laagrisse. Permi

Nii või teisiti tuli Ahonenil oma tegevuse eest valusat lõivu maksta istumisega Permi poliitvangide laagris aastail 1983-1987. "Viis pluss kaks anti, neli istusin ära. Paragrahv: nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda."

Vahistamist mäletab mees nii: "Tulin töölt Tondi tänava tuletõrjemajja. Seal toimus imelik sebimine. Pidin minema kontorist läbi ja sisenesin eesuksest. Trepil tuli mulle vastu mingi spaleer.

Olin seda mitu aastat oodanud. Meie seltskonnast oli juba neli inimest kinni võetud. Kott oli mul nii-öelda valmis pandud. Mind viidi koju, seal tehti läbiotsimine ning seejärel mind arreteeriti ja viidi juba Patareisse."

Nende suhtes, kelle nimed olid Ameerika Häälest või Amnesty Internationalist tuntud, käituti äärmiselt viisakalt. "Halvasti läks neil, kes olid üksiküritajad - lipuheiskajad ja niisugused. Nemad läksid huligaansuse paragrahviga ning nad tehti üldiselt küllaltki tümaks."

Süüks pandi Ahonenile näiteks osalemine ajakirja - Lisandusi Uudiste ja Mõtete Vabale Levikule Eestis - väljaandmisel ja levitamisel.

Ajakirja esimene variant tehti masinakirjas. "Meie andsime seda oma tuttavatele, kes andsid seda jälle edasi. Esimesest eksemplarist tehti ka film, mis hakkas juba oma elu elama." Kokku ilmus seda ajakirja 17 numbrit.

Laager asus kunagises kaevanduspiirkonnas. Ahonen teenis endale laagrileiba treialitööga kohalikus metallitööstuses.

"Elasime endises töölisbarakis. Sel ajal istus viis eestlast, ka laagreid oli viis. Nälga kannatama ei pidanud. Külm oli ja kiusati mitut moodi - kirjade äravõtmisega, toidu vähendamisega. Ning vangi riie on alati vile."

Eestlane igas laagris

Vabanemine oli seotud M. S. Gorbatšovi võimulepääsemisega. "Kõigepealt vabastati need, kes olid armuandmispalve kirjutanud. Kui niisugused otsa said, hakati ülejäänutelt kahetsust välja pressima. Permi oblasti prokurör ütles, et vabastamiseks on vaja mingit paberit. Ta mõtles selle all armuandmispalvet."

Ahonen armu paluda ei saanud. "Kui mind oli ebaõiglaselt vangistatud, siis mis palve ma veel pidin esitama? Küsisin, kas ma võin kirjutada, et mina nõuan, et mind vabastataks, kuna mind on ebaõiglaselt vangi pandud. Siis määndati meid veel Permi vanglas."

Sõjaväes olemisega võrreldes leiab Ahonen, et vangielu oli isegi etem. "Sõjaväes olid tingimused ja alandused veel hullemad."

Vabanemine oli kummaline. "Sain lahti koos kolme venelasega. Meid pandi vangide vedamise autosse ja viidi raudteejaama. Auto aeti vastu Moskva rongi, nii et me ei saanud sealt kõrvale minna - pidime vagunisse astuma. Miskipärast paistsid nad pelgavat, et me jääme sinna! Sõitsime vangiriietuses, kogu aeg kontrolliti dokumente."

Mälestuseks vatijopet ja halle pükse Heiki Ahonen endale ei jätnud. "Aga Arvo Pesti tolleaegne "ülikond" on meie muuseumi eksponaatide hulgas."

Vangist tulles tahtis Heiki Ahonen taas korstnapühkijaks hakata. Ent vabu kohti korraga enam polnud! Tuli minna freesijaks rakiste katsetehasesse Pioneer.

Vastu tahtmist vabasse maailma

Kui Heiki Ahonen sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel 1988. aasta algul uuesti vangistati, kustus temas ka uutmise ja avalikustamisega tärganud lootus.

"Sain olla kuu aega Patareis, siis saadeti mind Rootsi. Patareis oli tuttav olemine, isegi valvurid samad. Niipea, kui neid müüre jälle seestpoolt nägid, tundus kõik saavutatu kuidagi tähtsusetuna. Fosforiidisõda, muinsuskaitseliikumine ja kõik muu."

Juba pärast ajaloolist Hirvepargi miitingut 1987. aastal tegid "organid" ühele selle organisaatorile Heiki Ahonenile ettepaneku emigreerida.

"Kui ma keeldusin, tuli kohe kutse kordusõppustele. Tšernobõli. Kui ma taas keeldusin, pandigi mind kinni."

17. veebruaril 1988 võeti Heiki Ahonenilt Nõukogude kodakondsus, mis tähendas, et ta viibis riigis illegaalselt. Vanglast viidi ta kohe lennuväljale, sealt Moskvasse ja edasi Rootsi. Väljasõiduviisa oli vaid päevaks. Kui ta keeldunuks sõitmast, oleks ta arreteeritud kui Nõukogude Liidus illegaalselt viibiv inimene.

Nii jõudiski Heiki Ahonen oma esimesele välisreisile puhtasse ja lõhnavasse maailma. Välismaale jäi ta Vaba Euroopa ajakirjanikuna tervelt kümneks aastaks.

"Münchenis tegime olulisemat tööd, kui oleksime saanud teha Eestis," vastab Heiki Ahonen küsimusele, kuidas suutis temasugune vabadusvõitleja püsida eemal, kui Eestis toimusid pöördelised sündmused.

Ta aimab ette ka küsimuse: "Kas sa, kui sa uuesti elada saaks...?" Ning keeldub sellele vastamast. Selle asemel võtab ta oma elu ja tegevuse kokku ühte lausesse: "Kui esimest tilka karikasse pole tulnud, ei saa sinna ilmuda ka seda viimast ja
otsustavat."



Heiki Ahonen

-Sündinud 3. septembril 1956 Pärnus 

- Abielus, kaks last, lapselaps

Haridus

- Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum geodeedina 1975

Töö 

- Restaureerimisvalitsus 1977-1978 

- Korstnapühkija Pääskülas 1978-1983 

- Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988-1998 

- Elektriside Inspektsioon 1998 

- Okupatsioonide Muuseumi asutajaid ja direktor 1999-

Autasud 

- Riigivapi IV klassi teenetemärk 2000 

- Valgetähe III klassi teenetemärk 2004

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare