Sellesinase kasuka ostis Anita täieliku üllatusena kohalikust kaltsukast ühe euroga.

“Läksin sinna, müüja ütles, et ilma kasukata tema mind küll koju ei lase! Et temal on just täna kõik kasukad üks euro ja viigu ma koerale alla, kui ise selga ei pane!”

No mis koerale, mõtles Anita ja katsus, kas hõlmad kinni annavad. Andsid! Kasukas ise istus selga nagu valatult.

Ostke aga ära!

Järgmisel päeval tuli naaber läbi, vaatas ja arvas, et kuule, see on võib-olla hoopis mingi kallis asi. Äkki naarits?

Anita on nüüd riiulist otsinud välja piltidega loomaraamatu ja vaatab sealt vaheldumisi naaritsa pilti ja kasukat. No mine võta kinni, mis ta nüüd on!

Puurime kasukat koos fotograafiga nagu koid. Õmblused on ülikorralikud, vooder atlassriidest, firmamärki pole, kuid töö on peen.

Kuidas tõeni jõuda? Minu emal oli küll kunagi üks sinirebasekrae, mis vahel käis mantlile, vahel sealt ära, aga naaritsaspetsialisti minust pole.

Naaritsa asemel ondatra

Ometi tahaks teada, kas nüüd on üleilmne vaesus juba niikaugel, et second-hand’id ehk kõnekeeles sekkarid peavad naaritsalegi kõva allahindluse tegema.

Helistame Haapsalus elavale disainerile Liivia Leškinile. Levi on kehv ja moekunstniku jaoks läheb osa juttu kaduma.

“Ühe euroga võite iga kasuka ära osta!” hüüab ta torru. Rabame kasuka kaasa ja läheme näitame selle talle ette.

“Karusnahk,” kinnitab ta. “Hästi õmmeldud, vähe kantud, kulumisjälgi pole.”

Leškin arvab, et oleks nagu ondatra.

“Sellest saaks teha vesti või hulga väikseid kraesid,” pakub moekunstnik.

Ise ta suurem kasukakandja pole – jätab liialt kalli mulje. Muidu on Leškinil kalli karusnaha jaoks kuhjaga kiitvaid sõnu.

“Kindlasti tuleks neid eelistada kunstkarusnahale, mida toodetakse fossiilsetel kütustel põhinevatest materjalidest. Pärisnahk kannatab ümbertegemist, ja kui enam ikkagi ise kanda ei saa, las läheb koerale alla ja sealt komposti,” soovitab ta.

Anitale meeldib mõte ondatrast väga, tundub veel põnevam kui naarits!

Kasukaga saadetakse pildi peale aga peretütar, kuigi Anita enda selga sobib see nii hästi, nagu oleks tema järgi tehtud.

Tütar Kairi lehvitab karges sügisõhus kasukahõlmu ja kurdab palavust. Tema poleks endale sellist asja poest valinud.

“Need naised, kes seal poes käivad, otsivad ikka selliseid moodsamaid asju, nemad kasukat ei taha,” arvab Anita.

Muidu olla see Kirna kaltsukas üks väga hea pood, kust tühja käega ära ei tule. Palivere rahvas kiidab poodi samuti. Sealt saavat ikka täitsa häid asju, ehkki aega läheb kõvasti.

Aega läheb poes tõesti, sest nn kaubakeskus on haaranud terve kolmekorruselise maja püstaku ja sõna-sõnalt võttes võiks seda nimetada kaubamajaks.

Kastid riietega algavad välisukse juurest ning ääristavad trepikoda nii kaugele kui annab. Ning veidi kaugemalegi.

Tossud 50 sendi eest

Müüja Raili Randoja – või nagu teda kohapeal kutsutakse, Raika – elab ise samas majaosas.

“Vaadake nii kaua koridoris kastist jalatseid, ma toon võtme,” juhatab ta.

Kastis on kõige peal Soome kummikud ja Umbro tossud. Poe ukse ees on ka kastid laeni ja Raika peab tegema korraliku kondiväänamise, et võti lukuauku saada.

Kortergi on täidetud kastidega, riidepuudel rippuvad rõivad kisuvad neid kandvat toru looka ning aknalaual on nõusid ja mänguasju.

Aknast aga ... jah, aknast paistab hiiglaslik rekka, kust uusi riidekaste maha tõstetakse!

Saab ka tasuta

“Eks me ikka viime muist asju vahepeal siit ära,” ruttab Raika ütlema. Seismajäänud riided jagatakse tema sõnul täitsa tasuta ära.

Hinnad on pealinna omadega võrreldes mõistlikud – püksipaar algab 1.20st, kasuka hind on nii 1.80. Kaubelda saab ka.

Ainuke häda, et kes midagi tahab, peab lihtsalt riideid metoodiliselt ühest kastist teise tõstma, niisama, ühe pilguga, siit ülevaadet ei saa. Samas kastis võivad olla näiteks kuldne peopluus, puuvillased dressid ja villane suusakampsik.

Poe püsikundede sõnul läheb ikka kõva kolm-neli tundi, enne kui ringi peale saab.

Sätendavaid kasukaid rohkem silma ei hakka, mis ei tähenda, et neid poleks – kui mõned kastid veel läbi sobraks, siis mine tea, ehk leiaks kah! Nahast jakke meestele ja naistele – palun!

Raika ütleb, et pood on tegutsenud kümme aastat ja rahvast käib kõvasti.

Kuna viimasel ajal on naise tervis kehv, siis ostma saab nii, et tuleb ette helistada.

Euro tõstis hindu

Kohalikud inimesed ütlevad, et euro on poes ikka kõvasti hinda tõstnud – varem rohkem kui kümnekroonist asja poes polnudki, keskmine rõivatükk maksis viis krooni.

Paks Active Spordi fliis maksab 1.50, ilmselt on see üks kallimaid rõivaid, mis näppu jääb. See-eest trepil on paar peaaegu uusi Ecco talvesaapaid, suurus nr 38, hind 50 senti!

Väljas käib Norrast saabunud kauba laadimine jõudsalt edasi. Näib, et siit tuleb neid kasukaid ja saapaid veel omajagu, saab endale selga ja koeralegi talveks sooja küljealuse.

Ei ole see elu Martna vallas sugugi nii kehv!