Vähki põdenud naine: andesta ja saad abi!

Suvel 80. sünnipäeva pidanud Aino räägib, kuidas tal leiti rinnavähk ja mida see tema elus muutis.

“Kasvaja. Pahaloomuline,” ütles kabinetist välja astunud valges kitlis mees. Koridoris oodanud keskealine naine muutus näost valgeks. Järgnes pikk vaikus.

“Kas elulootust on?”

Ühel täiesti etteaimamatul hetkel võib sarnane juhtum saada meist igaühe looks.

Aino lugu algas 2000. aasta kevadel. Ja kuigi sellest on möödas juba aastaid, ei taha ta seda ikka veel rääkida oma näo ja täisnime all. Jäägu siis lihtsalt eesnimi.

“Kui keegi otseselt haiguse kohta küsib, siis olen rääkinud, muidu mitte. Kui räägin, siis ikkagi elan seda uuesti üle ja see on ebamugav, olgugi et kõik on siiani hästi läinud. Kui tuttavad küsivad, et kuidas sul läheb, siis ütlen, et hästi läheb. Ja nii ongi.”

Aino õpetas nelikümmend aastat klassi ees lapsi – peamiselt väikesi algklasside energiapomme. Õpetajatööd ei saa teadagi teha laua taga istudes, ikka peab klassis edasi-tagasi käima, tahvli ees seletama, lastega matkama. Ühesõnaga, töö nõuab aktiivset liikumist.

Kui Aino oli jõudnud mõne aasta pensionil olla, märkas ta, et rahulik elu on kasvatanud kehakaalu. Tundus täiesti loomulik, et see mõjus ka rinnale. Valu, tükke ega muud kahtlast ta ei märganud.