Loogika ütleb, et kui kirjutad ise luuletusi, loed ka teiste omi. Mari Vallisoo loeb samuti, aga uusi autoreid jaksab vastu võtta üha vähem.

“Kui palju sa ikka lugeda jõuad?” küsib ta vastuseks. Ning jääb kindlaks oma pikaaegsele lemmikule Eha Lättemäele.

Raamatukaupluses on teda seetõttu üha harvem näha. Ning pealegi on elukell juba sealmaal, et poes tuleb esmalt prillid välja otsida. See on tüütu ning nii on lihtsam kauplusse hoopis minemata jätta.

Teatris käib Vallisoo samuti üha harvem.

“Ainult muusika on jäänud, Klassikaraadio,” tõdeb ta.

Aga naisteajakirjad?

“Ma ei soovi neid eemaltki näha!” vastab ta. “Kõik nad on ühtemoodi!”

Kui ta ei vaata neid, kustkohast ta siis teab? “Kord tahtsin üht mustrit näha...”

Tuttavatega suhtleb Vallisoo samuti pigem napilt. Teiste kirjanikega peaaegu üldse mitte. Lihtsalt pole vajadust.

Jalutab Vallisoo aga palju. Oma koeraga, selle Annelinna porikarvalise krantsiga. Tartu aukodanike tammikus, mida ta ise Taara tammikuks nimetab.

Kuidas on maailm koos?

Siiski ei tähenda see omalaadne vaibumine, et maailm Vallisood ei kütkestaks. Pigem aga läbi kvantfüüsika.

Tõsi, ta ei pea silmas neid kvantmüstikuid, kes segavad kõik idamaa tarkused kokku, lisavad mõne teadlaste termini ja ongi jälle kvantjumal tõestatud.

“Loen seda, kui päris teadlane proovib lihtinimesele midagi seletada,” lausub Vallisoo. “Mis siis, et aru ei saa, põnev on ikka.”

Ühesõnaga: poetess huvitub pigem maailma ülesehitusest, aga kirjutab lihtsatest asjadest. Nii lihtsatest, et sõnad hakkavad otsekohe vastu hinge puutuma.

Õigupoolest tundub, nagu Vallisoo oma raamatutes ei kõnelekski. Või kui, siis ütleb vaid hädavajaliku. Viskab märksõna, millest piisab, et muuta lugemine ühtaegu kergeks ja raskeks.

Kerge ja raske on Vallisoo raamatutes jaotunud nii: sõnad tunned kergesti ära, mõte aga jõuab pärale veidi hiljem. Siis, kui sa ennast enam selle eest kaitsta ei oska.

Kaitsetusse lugejasse valgub vaikselt mure maailma pärast, milles me kuidagi üksi ja omapäi liigume, saamata sinna mitte midagi parata.

Luuletada kaduvas keeles

Mullu ilmus kirjanik Mari Vallisool kaks luulekogu: Jüri Talveti tellitud ja luuletaja enda koostatud kogumik “Tabamatu toalävel” ning veel “Koidutäht koolivihikus”. Samas tunnistab ta, et ei ole enam ammu kirjutanud. “Milleks, kui keegi ei osta?” küsib ta, aga kibeduseta hääles.

Päris “ei” ta luuletamisele siiski ei ütle. Jah, Kodavere murdes ta kirjutaks. Mis siis et seda osatakse vähe.

Eesti keele oskajaid on ka üha vähem. Kui palju keeli on maailmas juba unustusse läinud, ei jaksa kõigi pärast kurvastada. Kauaks seda inimsugugi...

Just see aga annab mõtte ja jõu Kodavere keeles luuletada. Oma tütar oskab seda ka ju kuigipalju.

“Tore, kui kellelegi meeldivad,” ütleb ta oma luuletuste kohta. “Aga kõikidele?”

Ehkki Vallisood hinnatakse, on tal õnnestunud mitte kuulsaks saada. Teda ei tunta tänaval ära.

“Mida ma selle kuulsusega peale hakkan?” küsib ta.

“Jah, kui see raamatute müügile kaasa aitaks, võiks veel mõelda, aga muidu. Kakssada tükki trükitakse ja ikka seisavad riiulil...”

Talveti tahte tulemus

Aga Vallisoo raamatud ju siiski ilmusid?

“Jüri Talvet küsis ja küsis, hea, et nüüd sai see “Tabamatu toalävel” valmis tehtud,” lausub kirjanik. Ta lisab, et Ilmamaaga ja kogumikuga “Koidutähega koolivihikus” oli peaaegu sama lugu.

Võib-olla oli abiks ka lootus, et vaimuelu elab kauem kui me kõik. Kuidagi teisel viisil või moel.

“Ning võib-olla ei peaks end selle küsimusega üldse nii palju vaevama,” nendib poetess Mari Vallisoo.