Vaimukatest repliikidest tulvil, ent plahvatusohtlik praamisõit kinolinal

 (10)

Vaimukatest repliikidest tulvil, ent plahvatusohtlik praamisõit kinolinal
Enn Kraam ja Kersti Gern “Keskpäevases praamis” – noored, kes tekitasid plahvatusliku olukorra. Foto: ERR

Tüünelt alanud suvehommikust saab filmi kulgedes katastroofiline pärastlõuna.

“Suudleme!”

“Süüa tahaks...”

“Kuule tead, mul pole üldse raha, mitte pennigi. Liköör oli nii kallis.”

“Oleme ilma. Suudleme!”

Sellist muretut dialoogi kohtab Eesti filmis harva, veel vähem neis, mille valmimise aasta jääb neljakümne nelja aasta taha. Samas pole siin ka midagi imestada, sest jutuks tuleva mängufilmi, Kaljo Kiisa lavastatud linateose “Keskpäevane praam” stsenarist oli ei keegi muu kui Juhan Smuuul.

Kokku oli Smuul stsenaristiks neljale mängufilmile, kuid just see järjekorras teine praamiõnnetusest rääkiv lugu on täis vaimukaid repliike, millest suurem osa omal ajal kohe ka rahva hulgas käibele läks.

Millest lugu?

On 1967. aasta suvi. Virtsu–Kuivastu vahet sõitvale praamile satub kokku kirev reisijatüüpide galerii. On armunud paarike, kellele kuulubki artikli alguses ära toodud dialoog, pereprobleemidega sõjainvaliid, dotsent oma apla juuksurist naisega, tudengid-filoloogid, saarlaste kamp ja veel nii mõndagi.

Paraku ilmestavad laeva lasti lisaks seinast seina inimtüpaažidele veel ka kaks kütuseautot ning üks puuvillaveok, ja piisab paarist muretult tehtud sigaretist, et tüünelt alanud suvehommikust saaks filmi kulgedes katastroofiline pärastlõuna...

Seotud lood:

Kuigi Kaljo Kiisk ise on suures, 1984. aastal ajakirjale Teater. Muusika. Kino antud intervjuus märkinud, et enda lavastatud filmidest peab ta etapilisteks nelja – “Jääminek”, “Hullumeelsus”, “Surma hinda küsi surnutelt” ja “Nipernaadi”.

Ta on jätnud aga mainimata “Keskpäevase praami”, mis on ometigi üks viimaseid Eesti filme, mis ajaproovile päris hästi vastu pidanud. Muidugi on filmil oma ajastu pitser peal, kuid samal ajal on siin küllaga äratuntavat tänaselgi päeval, olgu selleks siis meresõidu rituaalid või ajast aega korduvad karakterid.

Filmi idee tuli ei kelleltki muult kui Juhan Smuulilt endalt, kes kord Kaljo Kiisale mainis, et tahaks teha säärase loo, kus pistaks midagi põlema ning siis vaataks, mis inimsuhetega juhtub.

Mõeldud-tehtud ning varsti läkski Eesti esimese katastrooffilmi väntamiseks. Mängu tulid suitsupommid, kohapeal pidasid valvet tuletõrjujad, keda läks siiski vaja vaid üks kord, suitsevate kaablite pärast. Ekraanil sulpsab autosid merre enam kui üks, kuid tõe huvides tuleb mainida, et tegu oli siiski vanarauaga – mootor välja, auto merre.

Loe veel

Tõsi küll, säärase tegutsemise pahupooleks oli see, et Volga näiteks ei olnud põhja minemiseks enam piisavalt raske ja kippus hulpima jääma, kuid tehtud need võtted said.

Rääkides kinopettusest, siis on ka helilooja Eino Tamberg meenutanud, et olles –16 prillide kandja, veeti tema autot üldse nööri otsas ning suur osa võtteid tehti Musta mere ääres Gagras, sest film oli vaja varsti üle anda, Eestis aga oli lumi juba maas.

Märkimisväärne on režissöör Kaljo Kiisa julgus võtta rollidesse tollal üsna vähetuntud näitlejaid. Näiteks õnnetu Volga-omanikust dotsendi rollis oli helilooja Eino Tamberg.

Kellele algus, kellele lõpp

Mis aga puudutab dotsendi juuksurist proua Leili osatäitjat Ada Lundverit, kes oli pigem armunud Volgasse kui oma mehesse, siis tema kinolinale toojaks oligi ei keegi muu kui Kaljo Kiisk filmiga “Jäljed” (1963).

Vastupandamatu on Enn Kraami kehastatud antikanglane, kelle sigaret paneb praami põlema ning meeldejäävad on ka kõik teised näitlejad-tegelaskujud.

Aarne Laos ja Kalju Karask on veenvad merekarud, kuigi õigluse nimel tuleb märkida, et nad ei läinud ka mitte mütsiga lööma – näitlejad said enne filmivõtete algust põhjaliku koolituse, kuidas meremees üldse käituma peab.

Taustal näeme noort Robert Gutmanit, Rudolf Allaberti ning päris noort Kalju Komissarovit. Õige küll, veel vilkstab ka väga-väga noor Tõnu Kark. Poemüüjat kehastanud teatrilegend Ruut Tarmole jäi see aga paraku üldse viimaseks rolliks.


“Keskpäevane praam” (1967)

Režissöör Kaljo Kiisk.

Stsenarist Juhan Smuul.

Operaator Jüri Garšnek.

Muusika Lembit Veevo.

Osatäitjad: Enn Kraam, Ada Lundver, Kersti Gern, Eino Tamberg, Uno Loit, Arne Laos, Kalju Karask, Robert Gutman, Rudolf Allabert, Kalju Komissarov.


Lea Sild: Mina olin siis 10aastane

Filmis väikest tüdrukut mänginud Lea Sild tutvus Kaljo Kiisaga fotoproovis.

Välimuselt ja ka olekult oli režissöör Kaljo Kiisk väga Lea Silla isa moodi mees ja seetõttu väikesele tüdrukule kohe algusest saadik äärmiselt sümpaatne ja usaldusväärne.

Lea Sild. Foto: Ingmar Muusikus

“Tagantjärele mõistan, et Kiisk püüdis mind kohelda nagu täiskasvanut. Küllap see lisas ka enesekindlust,” meenutab 10aastase tüdrukuna filmi mängima sattunud Lea, kelle tegelaskuju nimi oli Tiiu.

Kuna filmiti Virtsus praamil nimega Suurupi, siis möödus võttegrupil terve suvi Virtsus selleks üüritud kodudes.

Merel olles sõltusid kõik ilmastikust: laine ei tohtinud olla liiga suur, päike ei tohtinud olla liiga ere, vihma ei tohtinud sadada jne. Viimased võtted Virtsus tehti Lea mäletamist mööda juba hilissuvel.

“Mäletan, et oli külm. Kuna sügis saabus äkki ja autosõidud olid veel filmimata, siis sõitsime neid tegema Gagrasse. Paraku tuli seal ootamatult lumi maha ja meie olemine venis kenaks puhkuseks. Lumi aga ei sulanud niipea ja seetõttu sain veel teistki korda pika lennureisi Gagrasse.”

Kõige enam on Lea mällu sööbinud näitlejad, kes ise temaga aktiivselt suhtlesid. Eeskätt meenub Eino Tamberg, kes lakkamatult luges ingliskeelseid raamatuid ja pälvis sellega väikese Lea huvi.

“Meil oli vahvaid mõttevahetusi ja ma olin tõeliselt kade tema keeleoskuse peale. Minu silmis oli ta tarkuse kehastus. Ada Lundver oli kõige ilusam naine, keda ma kohanud olin. Teda vaatlesin imetlusega eemalt.”

Eriti hästi mäletab Lea Sild stseeni, kus Ada Lundver autovõtmed merre viskab ja meestega lahingut peab. Selle filmimisel valitsenud tõeliselt hüsteeriline õhkkond ajab naisele siiani judinad peale.

“Mina pidin seal nutma puhkema. Sellega mul probleeme ei olnud, sest ka eelmistes filmides olin pidanud nutma.

Eemaldusin mõneks minutiks võtteplatsilt ja tagasi tulles võisin juba lahinal nutta. Kuidas ma seda täpselt tegin, ei hakka reetma. Aga selles filmis aitas asjale kõvasti kaasa Ada Lundver. Kõik tundus nii tõeline.”

Veel mäletab Lea, et Eino Tamberg ei osanud autoga sõita ja teda veeti köitega. See oli üsna koomiline ja aeganõudev, sest vedamine pidi olema sujuv ja imiteerima auto liikumist. “Eriti kole oli, kui autosid üle parda heideti.”

Lea Sild teab, et 22. oktoobril, kui ETV2 näitab “Keskpäevast praami”, istuvad teleka ette ka tema 90aastased vanemad, kes tütrega omal ajal filmivõtetel kaasas käisid.

ILMAR PALLI

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat köögiviljakasvatajale hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare