Vanade eestlaste suvine toidulaud: rohkelt piima, vähe juurikaid ja jaanipäeval kõvasti õlut
1824.a. kirjutab Tudulinna vennastekoguduse hoolekandja, et eestlased elavad suvel peamiselt hapupiimast, soolakalast, soolast ja rukkileivast ning kord nädalas keedetakse oa- ja hernesuppi, mida süüakse pea nädal otsa.
Nagu teame, sisaldavad kaunviljad kõrsviljadega võrreldes palju rohkem valkainet. Oma kogemuse põhjal on oa- ja herneroogade toitvuse kohta teinud õigeid järeldusi ka eesti talurahva vanemad põlved - seni kui tihti pidi leppima vähetoitva aganaleivaga, liha oli vähe ja puudus kartul, söödi Eestis rohkesti herneid, ube ja läätsi. Nende kasvatamine oli ka lihtsam seetõttu, et kaunviljad on mulla suhtes vähenõudlikumad ja nende väetisetarve väike.
Veel 19. sajandi algul öeldakse eestlaste kohta, et juurviljast nad lugu ei pea, sest see ei andvat jõudu. Kapsas ja naeris olevat kõik, mis aed- ja juurviljast näha on.
Naerid, läätsed, kaalkikatoidud, herneste ja ubade söömine vähenes tuntavalt siis, kui kartul meie põldudel 19. sajandi lõpupoole kodunes.
Suvine söömine
Suvel oli tööpäev jaotatud kolme söögivahesse, tugevam toit valmistati õhtuks, kui kõik töölt koju tulid.
Suvine hommikune söögivahe algas tavaliselt taludes päikesetõusuga. Heinaajal tuli üles tõusta kohati juba kella kahe ajal, kui oli vaja kaugele tööle jõuda ja päikesetõusuks taheti juba heinakaarel olla.
20. sajandi alguses ja teisel veerandil on tööpäev juba lühenenud: heinaajal algas see tavaliselt kell neli, tihti ka kella viie ajal. Hommikust söömist nimetati linnupetteks ning linnu moodi väike see oligi – enamasti söödi tükike leiba püstijalu või käigult. Kui tööpäevad olid pikad, siis võeti kosutuseks enne tugevamat lõunasööki ka vahepala – selleks võis olla leivatükk, kamakäkk või kapatäis hapendatud jahujooki.
Lõuna kestis enamasti paar tundi ning siis lasti pärast sööki korraks ka silm kinni. Kambjas on söögiund nimetatud ka pudruvajutamiseks, nimelt lubatud pärast pudrusöömist pool tundi magada, pärast supisöömist aga mitte sugugi, kapsaste ja kartulite kõhtutäie peale puhati kaks tundi.
Suvel polnud tihti aega lõunaks toitu soojendada ja eriti kibedal heinaajal aeti läbi külma toidu ja hapupiimaga.
Pikemate tööpäevade ajal võeti ka õhtuoodet, milleks oli tavaliselt kama või kamakäkid.
Õhtust söödi suvel peale seda, kui kõik olid töölt koju tulnud ja naistel loomad talitatud, lehmad lüpstud, piim ära pandud, seega mitte enne kella üheksat-kümmet. Õhtune söögikord oli pikka aega kõige tugevam söömaaeg kogu päeva jooksul.
Vanemal ajal ei keedetud iga päev uut toitu, seda tehti 1-3 korda nädalas, muul ajal keedetut soojendati. Vee ja soolaga keedeti oad, herned ja tangud valmis, soojendamisel lisati piima nii palju, et tuli paras supitaoline toit. Veega keedetud toitu oli võimalik pikemal thoida, piimaga segatult oleks see kiiremini hapuks läinud ja keetes kippunud põhja kõrbema.
Tavaline suvine jook oli taar ja ka piimakört – jahukördile juurde segatud hapupiim.
On öeldud, et 17. sajandini oli Eesti õllemaa, ainult väga vähe alkoholist joodi ära veinina ja viin peaaegu tundmata.
Jaanipäeva kohta on aga Balthasar Russow kirjutanud, et see oli aeg, kus „tuldi tule äärde kokku ja joodi ära suurel hulgal õlut“.
Allikas: Aliise Moora, Eesti talurahva vanem toit
