Vanameeste vilgas elu ... raudteejaamas
Kivimäe jaamahoone, kust küll kogu oma lapse- ja varajase noorusea Balti jaama või Klooga- Randa sõiduks pileti ostsin, ei tekita minus liiga suurt meeleliigutust. Kiirelt kassaluugini ja tagasi, nõnda palju mul sinna toona asja oli. Hoone ise lehkas natuke õlle ja nende järele, kes seda jõid.
Muidugi jääb Nõmme Vanameeste Klubi idee autoril Urmas Lepikul ning asutajaliikmetel Tiit Luigal ja Jaak Sal-Salleril tükk aega arusaamatuks, miks ma õllest juttu teen – ei pruugi nad seda kesvamärjukest ühti, neil palju muud targemat teha.
“Jõudis kätte aeg, mil vähendasin töötegemist. Mitte et tarmu poleks enam olnud, aga hakkasin elust otsima ka muid väärtusi,” räägib Lepik. “Seesuguses meeleolus Nõmme vahel jalutades mõtlesin, et minusuguseid mehi on selles Tallinna vaikses linnajaos palju. Kes on palgatöö lõpetanud või end lõdvemaks lasknud ega leia uut huvitavat tegevust. Naistega on teine lugu, nemad on sellised hoolitseja-tüüpi olevused. Neil on ikka midagi toimetada ja näputööd teha.”
Mis muud, kui pani Nõmme lehte kuulutuse, et idee niisugune, kes astub kampa? Oli tulijaid ja minejaid, tänaseks on nimekirjas umbes veerandsada liiget. Kõige noorem 61 ja vanem 84. Mõte võis ju endale meeldida, aga kuidas ta klubi loomise idee teistele piltlikult öeldes maha müüs?
Lepik tunnistab, et väljahõikest “Kõik mehed üle 60 – ühinegem!” jäänuks tõesti väheks. “Rõhusin sellele, et meieealised tahaksid ju veel nii palju õppida ja avastada. Aga selleks, et mõni huvitav kohtumine, matk või ekskursioon põnevasse kohta, näiteks Ämari lennubaasi organiseerida, on vaja väärikat rühma, keda külastajana vastu võetakse. Üksi lennujuhtimistorni, mereakadeemiat või kaablitehast uurima ju ei lähe.”
Vanemaealised kipuvad pahatihti nurisema, et Eesti riik on neid maha kandnud. Nõmme Vanameeste Klubis valitsust ei kiruta ega elujärje üle kurdeta. Küll arvab Lepik, et pensionitõus ei tee veel kedagi õnnelikuks. Probleemid on hoopis mujal.
“Minu meelest pole ühiskonnale kohale jõudnud, mis inimesega juhtub, kui ta aktiivsest elust tagasi tõmbub. Kõigepealt tekib tal tarbetuse tunne. Teine asi – need, kellega enne suhtlesid, jäävad maha sinna, kus tööd tehakse. Niisama kokku saada pole nendel huvi ja sul pole ka midagi rääkida. Ja veel: kuskilt ei saa tagasisidet, kui midagi teed. Tahad, et keegi ütleks selle kohta midagi. Ehk siis vajalikkustunne, kuuluvustunne ja tagasiside vajadus – need kolm jäävad pensionieas rahuldamata. Klubis püüame kõigile mingi tegevuse leida. Igaüks paneb oma võimed mängu ja kasutab sidemeid, et külastada mõnda toredat kohta või kutsuda esinema huvitav inimene.”
Mõttekaaslus toimib, klubi edeneb
“Igapäevast sporti tehku igaüks kodus, meie põhieesmärk on oma aju värske hoida,” räägib Lepik. “Peaaegu kohe alustasime Tiit Luiga eestvedamisel arvutikoolitusega. Meie seas on neli asjatundjat, kes nii klubi liikmetele kui ka teistele nõmmekatele individuaalset arvutikoolitust pakuvad.”
“Üks äratundmine oli ka see, et igaüks meist tahab rääkida, aga üksi olles pole ju kuulajaid,” lisab Tiit Luiga. “Nõnda on klubiliikmed teistele oma elust pajatanud: Siberis elatud aastatest, Tšernobõlist... Jalgrattamatkad ja kooskäimine – see pole ainult põnevus, selle käigus saame omavahel suhelda. Usun, et vanadus on privileeg – sa võid unustada palju asju, mis vanasti olid tähtsad, sa ei pea muretsema karjääri, prestiiži ja laste pärast.”
“Need inimesed, kes püüavad kõrge vanaduseni täie koormusega tööd teha, kaotavad palju,” mõtiskleb Lepik. “Mul jääks ju kolmandik elust elamata, kui tööpostil jala pealt kukuksin.”
Kõik klubiliikmed polegi nõmmekad, mehi on tulnud Keilast, Laagrist, Õismäelt, Viimsist... Jaak Sal-Saller on Mustamäe mees. “Suvel käin suvilas, aga talvel elan paneelmajas. Tundsin, et talvel on kuidagi tühi tunne: oled kõik oma mõtted ära mõelnud, naisega jutud ära rääkinud – mõttering jääb aina ahtamaks. Nii pakkusingi end klubisse.”
Tegelikult pidid isegi naised oma mehi punti sokutama. Ja tütred, kui näevad, et isa kodus liiga kössi vajub.
Üleskutse Eestimaa vanameestele
“Elu muutub pöörase kiirusega,” mõtiskleb Urmas Lepik. “ Ja meie oma klubis püüame nende muutustega kaasa liikuda.” Nii nagu ka kõik poole nooremad, on klubiliikmed praegu kollektiivselt vaimustatud Google Street View’st. Lepik tunnistab, et kuigi arvutitele ja nutitelefonidele lisatakse liiga palju rakendusi (“See on puhas äri ja vajaduste tekitamine!”), veedab ta päevas siiski kuni neli tundi arvutis.
Kui Nõmme Vanameeste Klubi kõik senised üritused kirja panna, saab kirbukirjas kaks lehekülge täis. Aga need mehed on hamba verele saanud! Nad tahaksid rohkem infot, rohkem häid mõtteid ja tegusid! Sestap on neil soov nakatada teisigi omavanuseid klubideks liituma.
Mehed tunnistavad, et tegelikult on klubimõte vaikselt tiksuma hakanud ka Varbolas, Valtus ja Põltsamaal. Tartus on üsna sarnane meesteklubi juba loodud...
Nõmme vanamehed on valmis kõiki huvilisi klubi loomisel abistama ja julgustama. Algatuseks võiks külastada nende blogi: nommevanameesteklubi.blogspot.com.
Kell on neli teisipäeva pärastlõunal ja jaamahoonesse hakkab klubiliikmeid järjest juurde kogunema. Minu lahkumise võtavad mehed vastu silmanähtava kergendustundega – nii palju aega neil ka pole, et pikalt tühja lobiseda.
