Vaprad lucky loser’id
Kogenud fotograafina on noor kunstnik Tanja Muravskaja seegi kord fotomeediumile truuks jäänud, tõsi, väikese teisendusega - foto on asendunud videoga. Sedalaadi installatsioone on enne teda välja pakkunud kümned profid Eestis, muust maailmast rääkimata.
Aga kui varasemate analoogide eksponeerimisel kaasnesid videokildudega enamasti ka müralised kaasnähud, võib Tanja Muravskaja praegust ülespanekut "Lucky Losers" uurima minnes kõrvad julgesti koju jätta.
Seitsmest suurest televiisorist vaatavad külastajale vastu seitse nägu täielikus vaikuses.
Vähe sellest, seitse õnnelikku kaotajat - aga seda ju näituse ingliskeelne pealkiri märgib - on üles võetud n-ö rindportreena. Nende pildiline taust on puhastatud kõrvalistest detailidest.
Igale isiksusele (isiksused nood seitse kahtlemata on, tuntud pealegi) iseloomuliku toob välja neile suunatud valgus, ehk nagu näituse juhendist lugeda võib - Muravskaja on ehitanud oma videoportreed üles analoogselt Rembrandti portreedega.
Ümbritsevat maailma fotokunstnikuna vaadates ei suru kunstnik portreteeritavaid mingitesse raamidesse, jätab hoopiski vaataja otsustada avamis- või tõlgendusruumi kui sellise lõpliku konstrueerimisõiguse.
Mida siis tegelikult Linnagalerii seitsmest televiisorist näha saab? Ausalt öeldes ei midagi erilist. Ei muid paljaid kehaosasid peale nägude, ei käike, käimisi, isegi mitte grimasse.
Seitse nägu püüavad ennast mahutada stoppkaadrisse, paraku ei ole nende jäädvustamiseks kasutatud mitte foto-, vaid videoaparatuuri. Seda ca nelja minuti jooksul. Ongi kõik.
Nägu vaataja vastas elab. Vaatab otsa, pilgutab silmi (mitte silma), hingab, näeb vaeva, on olemas. Kõik need seitse. Muud nad suurt ei teegi.
Teatud mekki annavad asjale muidugi ka kujutatavad ise. Seitse tüüpi Eesti venekeelsest maailmast. Neid Muravskaja n-ö õnnelikeks kaotajaiks ka tituleerib. Toon need seitse õnnelikku siinkohal nimepidi ka ära, igaks juhuks tähestiku järjekorras: Dmitri Klenski, Adolf Käis, Anna Levandi, Tatjana Muravjova, Mihhail Stalnuhhin, Eduard Toman, Boriss Tuch.
Tutvustavat flaierit appi võttes loen sealt, et kunstnik on püüdnud sedalaadi projekti abil püstitada küsimuse, kas kolmandiku riigi elanikkonna igapäevakeel (seega vene) on vahendiks, millega taastoota vene kultuuril põhinevat identiteeti, mis vaieldamatult eeldaks tugevat diasporaad, väljakujunenud intellektuaalset eliiti, krestomaatilisi liidreid. Edasi väidab galerii aknalaualt leitud juhisleheke, et "Lucky Losers" polevatki lõpetatud projekt, olla alles protsessi algus. Seitsme õnneliku kaotaja asemel võib järgmine kord olla neid (juba) 15, 20...
Ja lisab lõpuks: "Küsimus on optimaalses aktiivsete väljapaistvate intellektuaalide arvus, et rääkida ennast kultuuriliselt taastootvast diasporaast, mis rikastaks igasugust avatud ühiskonda. Ka Eesti oma..."
Kõik see põgus külastuskogemus sundis pärast seitset silmapilgutajat ühendust võtma ka performance'i peasüüdlase Tanja Muravskaja endaga.