Varblane: Eesti hipid olid rohkem hipitsejad

 (3)
Varblane: Eesti hipid olid rohkem hipitsejad
Hannes Varblane, biitpoeet.FOTO: Aldo Luud

Hannes Varblane, omaaegne pikajuukseline ja mässuvaimuline poeet, teeb vahet vene ja eesti hipidel – venelased läksid süvitsi ja jõudsid asja olemuseni, eestlastel oli see rohkem mood.

Hipiajastu – mida see teie jaoks tähendab?

See on minu noorus, ja noorus on alati hea. Üks asi on minu arusaam näitusest ja üldse hipiliikumisest. Mina eriline hipi ei olnud. Nooruses käid oma ajaga ikka kaasas .

Kõik, mis meile läänest kohale jõudis, tuli läbi raudse eesriide. Sellest oli ka kasu, sest läbi “filtri” jõudis kohale see, mis oli väärtuslik.

Küsimus oli kättesaadavuses. Tänapäeval pead ise leidma oma niši, valikuid on nii palju.

Keda võis Eesti kontekstis pidada hipiks? Oli see selgepiiriline seltskond?

Päris “ausad” hipid olid aastatel 1967–1975. Hiljem olid kõik pikajuukselised ja võtsid sellise hoiaku. Enamik oli ikka kodukootud ja laenatud. Üks oli hipiks olemine, teine aga hipitsemine – hipi mängimine, nagu noortemood.

Oli ka neid, kes asjasse tõsisemalt suhtusid. Need, kes ida kultuuridega suhestusid. Leian, et eesti rahvusest hipid olid rohkem hipitsejad. Venelastest kujunesid N Liidus välja päris hipid.

Hipid olid läänes keskklassi kindlustatud peredest.

Pere ja kogukond võis ülal pidada. Eestis ei olnud keegi nii hästi kindlustatud, et sellist elu endale lubada. Päris sügavalt hipindust said lubada endale Vladimir Wiedemann jt vene nimega hipid.

See oli väga hämmastav, kuidas pikajuukselised Eestis määrasid ära selle, kuhu sa kuulusid. Mingi vastuseisugrupp.

Oli kohe näha, et sa polnud selle riigikorraga rahul. Ka läänes oli see nii, aga teistmoodi. Meil tuli juurde rahvuslik aspekt.

Aga psühhedeelikumid, kemikaalid?

Meil Tartus neid ei olnud. See oli Kesk-Aasia teema. Narkootikume meie ei kasutanud, see ei olnud meie põlvkonna asi. Oli vaid alkohol. Venelastel liikus narkokraami rohkem. Mõni kasutas ravimeid, mõni laskis dihlofossi õlle sisse.

Mida kujutas endast hipilik reisimine?

Kuidas N Liidu hipid ringi rändasid, see oli reisimisega seotud osas näitusel hästi näha. Ka mulle meeldis loomavagunitega sõitmine.

Olen ise loomavagunitega reisinud 1970ndatel. Tegin kahe-kolme nädala pikkuse reisi, käisin Moldaavias. Sai liidu piirides ringi sõita, selle eest maksti raha. Mõni elatuski sellest.

Aga ega päris hipid ka nii ringi rännanud, neil olid oma elatusallikad. Meil oli niisugune reisimine selleks, et saaks võimalikult odavalt ringi sõita.

Vene ja Eesti hipikogukond – kas need olid koos?

Minu ajal seda ei olnud. Ideoloogilised hipid (peamiselt venelased) elasid omas maailmas. Aga vähemalt ülikooliringkondades käisid õppurid läbi. Võib olla 1980ndatel oli lugu teine, kontakte rohkem. Ülikoolis käisid vene ja eesti intellektuaalid kõik läbi. Minu ringkonnas ei olnud Vene süvahipidega koostööd. Aga muusikud, kunstnikud, kirjanikud said kiiresti tuttavaks – juba välimuse järgi tunti ära.

Kus see ajastu lõpeb? Näitusel tõmmati selge piir 1980. aastatega.

Hipiajastu sai minu meelest otsa pungi tulekuga. Siis muutus kõik. Aga see on nagu tänapäeval. Oled sa kiilaspäine või pikajuukseline, see ei oma ju mingisugust tähtsust. Ütleksin, et tänapäeval on ka hipisid, ka neid vanakesi. Välismaal on neil oma keskused jms.

Kui mina saaksin oma sünnihetke möödunud sajandi piires vabalt valida, paneksin end just sinnasamasse hipiajastusse elama – see oli nii pagana põnev!

Ongi! Võid arvata, et praegu toimub muusikas midagi suurt, tegelikult toimus 1960–70ndatel: biitlid, rollingud, Dylan. See oli nagu selgroo murdmine.

Võib-olla on hea, et jumal ei ole meile andnud võimalust valikuks. Tänapäeval on võimalus võtta internet jm, aga leida ennast ja seda, mis sulle vajalik, on tunduvalt raskem.

Kui tagasi vaadata, siis mida tänapäeval oleks hipiajastust võtta, mis oleks see õppetund?

Õppetund on kurvameelne. Sumbub see hoog umbsesse preservatiivi. Lõppude lõpuks said hipidest neljakandilised ühiskonna mutrikesed. Sama juhtus ka hilisemate punkaritega. Iga revolutsioon õgib oma lapsi.

Mis on saanud meie nn laulvast revolutsioonist?

Loe veel

Ka see on väljamõeldud müüt. Ajalugu kordub farsina. Need, kes hingega asja juures olid, lükatakse kõrvale. Sõnnik ujub pinnale. Õppetund on see, et igasugune hea algatus lõpeb ummikuga. Aga selline elu ongi.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare