Värvirikas elu Rikka- Ivvani talus
Ain Raali ja Sigre Andresoni pere elab traditsioonidele natuke vastupidiselt. Hommikul on Sigre see, kes sõidab Obinitsasse, viies nelja-aastase Atsi lasteaeda ja saates Elise Meremäele kooli. Sigret ootavad tegusad päevad muuseumis, Seto Käsitüü Kogos, kus ta võrdse innuga tegeleb nii käsitöö õpetamise kui kohalike ürituste rahastamiseks vajalike europrojektide kirjutamisega.
Ain aga jääb koju, sest tema töökoht on siin. "Mulle annab elatist palkmajade ehitamine ja renoveerimine," jutustab mees. Palkmajad paneb ta esiotsa kodu juures kokku, seejärel veab need tellija juurde ja paneb üles.
Palkmaju ehitades tundis Ain järjest suuremat puudust tõrvast. Nii ei jäänud muud üle kui endale tõrvaahi teha. See on kapitaalne ehitis - liivakalda sisse laotud punastest tellistest kaksiktorn on hetkel Eesti suurim tõrvapõletusahi. Esimese laari tõrva sai Ain möödunud suvel. "Parajateks tükkideks lõhutud kännud lähevad metallvõrgust alustel tornide sisse, seejärel teen tule alla ja kui olen 15 tunniga ligemale 10 tihu puid ära põletanud, on sadakond liitrit tõrva käes," kirjeldab peremees tõrvaajamise protsessi. "Aga sel aastal olen ma ikka rohkem liitreid õlut pruulinud, kui tõrva ajanud," vihjab Ain oma teisele hobile - linnaseleivast kaljasarnase, magusa ja mitte kange setu õlle pruulimisele. Parasjagu käibki õlletegu, sest setudel on aasta algus pidune - uut aastat tähistavad nad paar nädalat pärast ametlikku aastavahetust.
ELU TULEB KÜLLA TAGASI
Aini ja Sigre Savimäe talu, rahva seas rohkem tuntud kui Rikka-Ivvani talu asub Küllatüvä külas. Talusid pole palju ja need paiknevad voorte vahel omaette, kuid turvaliselt lähestikku.
"Ega meie külas enam palju tühje talusid olegi," jutustab Ain. Mitu noort peret on oma esivanemate kodudesse tagasi pöördunud või pöördumas. Neil päevil oodati külas uue ilmakodaniku sündi.
Otse Savimäe talu kõrvalt kulges vana Võru-Petseri maantee. Seda märgib praegugi sügav põlispuudega palistatud org. Külatee servas on üpris suur, kunagi Irboskast toodud kividest laotud palvemaja ehk tsässon. Kümmekond aastat tagasi tegid kohalikud mehed tsässona korda ja üks lapski on seal juba ristitud.
Teises teeservas seisab vana katuseta ait, mis on kilega kaitstud ning ootab kordategemist. Sellel aidal on Aini ja Sigre loos üsna oluline osa.
Setumaale sattusid noored tänu oma ülikooliaegsetele sõpradele - nende juured olid siinkandis ning nende juures külas olles see paik nad ära võluski. Ain on koos oma sõbra Ahto Raudojaga lõpetanud maaülikooli metsandusteaduskonna, kus nad uurisid päris põhjalikult palkmajade ehitamist. Kuna kümmekond aastat tagasi oli Setumaal vanu tühjaks jäänud palkmaju väga palju, oli ka piisavalt võimalusi nende renoveerimiseks.
Küllatüvas oli Ainil vaja üht huvitavat vana aita uurida, sest selle omanik soovis palgid minema vedada ja hoone uuesti üles ehitada. Kuni Ain aita takseeris, jalutas Sigre naaberkrundil oleva taluni. See oli juba aastaid seisnud omanikuta, katused hõredad ning lagunemine kõikjalt alanud. Ometi tajusid noored kohe, et see on nende õige paik, kuigi kõva häälega sellest veel rääkida ei julgenud. Sigrel oli ju kool veel lõpetamata, Elisel ees Tartus lasteaeda minek ja viletsas seisus talu nõudnuks elamiskõlblikuks muutmiseks ikka väga kõvasti tööd.
"Rääkisime oma plaanist meie sõbrale Aare Hõrnale, kelle juured samuti selles külas ja kes neid külaasju paremini teadis. Seepeale ütles Aare, kaval säde silmis, et seda ta mõtles isegi - see talu võiks meile sobida. Veel pani Hõrn naljatamisi müügilepingule tingimuse, et vähemalt neli last peab tulevikus selle õue peal jooksma. Kaubad saime kiiresti kokku, sest selle vastu meil midagi ei olnud. Nüüdseks on pool plaanist juba täidetud," naljatab Sigre.
Ega sissekukkunud laetaladega maja palju maksnud, kuid tudengitel oli sellegi raha leidmine keeruline. Tööhulka, mis ees ootas, ei osanud nad aga täpselt ettegi kujutada.
RIKKA MEHE VÕIMAS TALU
Rikka-Ivvani talu oli kunagi tõeliselt eduka setu talumehe majapidamine. Kui enamasti polnud taludel maad üle 10 hektari, siis Ivvanil oli 70. Peagi kerkis kõrvalhoonete rea otsa veel üks - Ivvani pood ehk puut, kust ümberkaudne rahvas sai vajalikku poekraami osta. Ivvan ei piirdunud lihtsa äraolemisega, vaid oli ettevõtlikum ja ehk ka nutikam. Et mehel läks naabritest tunduvalt paremini, sosistati, et tal on puuk ehk kratt, kes rikkust kokku kannab. Rikas oli Ivvan sellegi poolest, et tema peres kasvas 9 last. Üks poegadest, Semmen, oli osav pottsepp. Tema tehtud oli ka pliit, mis seisis siin enne Aini ja Sigre tulekut.
Rikka-Ivvani elamu esimene osa ehitati 19. sajandi kahekümnendatel aastatel. See on tüüpiline setu talukompleks, kus seenisest ehk toa mõõtu vaheruumist ja sellest kummalgi pool asuvast toast ehk tarõst koosnev elamu moodustab koos L-kujulise kõrvalhoonete rea ja maakividest laotud laudaga nelinurga. Tanuma poolt piirab sissekäiku kõrge palkaed, mille väravat katab varikatus.
Tanuma poole jääb kahekordne palkait, mis oli kunagi Setumaale hästi omane, kuid millised nüüdseks on üpris haruldaseks jäänud. See ait oli ka noore pere esimene peavari tallu kolides. "Esimesel suvel käisime nii tihti kui võimalik siin muru niitmas ja mõnulemas," meenutab Sigre. "2003. aastal oli mul veel ülikoolis käsitööõpetaja koolitus pooleli.
Maikuus helistas äkitselt Meremäe vallavanem ning pakkus mulle kohe tööd Obinitsa Seto Muuseumitarõs ja kohalikus infopunktis. Tartus oleks Elisele lasteaiakoha saamine olnud keeruline, Obinitsas aga sellega probleeme polnud. Mõistsin, et see on pakkumine, millest alateadlikult olin unistanud, samuti seda, et asjaolud hakkavad iseenesest kujunema nii, et saamegi päriselt maale kolida."
Nii pakkisid Sigre ja Ain oma vähesed asjad pappkastidesse ning sõitsid maale. Tallu, mille laetalad olid sisse langenud, ahi läbi põranda keldrisse vajunud, katus auguline nagu tähistaevas.
"Me ei teinud endale mingeid üle jõu käivaid plaane. Raha oli vähe ja seetõttu kujunes ehitamisest pidev protsess, mille jooksul saime täpselt välja mõelda, mida tegelikult tahame."
Edasi lugege ajakirja Maakodu veebruarinumbrist (2009).