30.06.2011, 00:00
VASTUOLU: Miks venelased tohivad püüda, aga meie ei tohi?
Peipsi järve teise kalda elanikud püüavad kala aasta viimase päevani, Eesti kalurid peavad seda kaldalt vesise suuga pealt vaatama.
FOTO:
Kaheksa aastat tagasi võinuks Eestil haprasti minna. Peterburi lähistel Repinos toimunud Eesti–Vene kalandusläbirääkimistel selgus, et meie kalurid on aastas lubatud 1500 tonni asemel järvest 1808 tonni väärtuslikku koha välja püüdnud. Kuna ühele riigile ette nähtud kvoodi nii suurt ületamist tuleb Euroopas harva ette, tahtis Venemaa esitada diplomaatilise noodi Eesti korralekutsumiseks, Brüsselilt abi paluda. Venelaste lepitamiseks loovutas Eesti seepeale naabritele 150 tonni latika- ja 150 tonni särjekvooti. Eelmisel nädalal Repinos toimunud läbirääkimistel asjad nii teravaks ei läinud, kuid valus tuli hõõgub jätkuvalt tuha all. Vahetult enne läbirääkimiste algust riputasid Peipsi äärest valitud saadikud asja suure kella külge. “Peipsil on tekkinud olukord, kus Vene kalurid püüavad aasta ringi, kuid Eesti kalurid on pidanud piirangute tõttu püügi peatama,“ teatas 18. mail Riigikogus rahvasaadik Valeri Korb, kes pöördus arupärimisega keskkonnaminister Keit Pentuse poole. “Eelmisel aastal keelati keskkonnaministri määrusega Peipsi järvel kolm kuud enne aasta lõppu kalapüük. Proua minister, mis saab kalapüügist Peipsi järvel sellel sügisel?” Jõgevamaalt valitud rahvasaadik Igor Gräzin lajatas otse: “Mul on tunne, et me mängime venelastega eri mänge. Me räägime kvootidest, nooda- ja mõrrapüügi keelamisest. See kõik on ilus, aga reaalselt toimub ju Venemaa poolel sanktsioneeritud röövpüük. Mis mõtet on meil rääkida kvootidest, kui Vene kalur tuleb ja tõmbab ühe korraga põhja tühjaks?” Õhus on seega küsimus, miks valitsus oma riigi kalurit nöögib. Ehk täpsemalt – miks venelased tohivad sügisel püüda, meie Eesti kalurid peavad magusal püügiajal kodus istuma.