Vastuolude pidu: karaoke vs koorid
Eraldi laulavad meil mehed ja punkarid, kindlasti pole mägede taga ka maailma esimene homolaulupidu, aga see tehakse kuskil kapisügavas. Repertuaari mõttes kattus praegune laulupidu eelmiste suurprojektidega vähe – punklaulupeolt kõlas vaid “Insener Garini hüperboloid” (Jaan Pehu imeõrnas esituses) ning eelmise aasta noortelaulupeo rokiblokist Siim Aimla seatud “Liivimaa pastoraal” (mõlema peo üks menukamaid ja olulisemaid palasid!).
Enim laule pärines hoopis muusikakaugelt alalt – Eurovisioonilt (“Eesti laulust”) – “Valss”, “Rapuntsel”, “Eighties coming back” ja muidugi “Kuula”.
Identiteet popmuusikas
Tehes sähendset kooripidu on korraldajad muidugi silmitsi tõigaga, et popmuusika on n-ö kerge, kerglane, sageli loodud ühepäevaliblikaks. Tarbimis- ja kaduvikukultuuri osa. Samas on popmuusika me kultuuri, loova vaimu kõige löövam, publikuni jõudev osa. Põlvkonnad kasvavad üles lauludega, mis isegi tapeedina hakkavad ajas midagi enamat tähistama. Mälupilti, olekut, seega identiteeti.
Just seetõttu võimaldab popmuusika edasi anda ka olulist sõnumit, tõsi – sellest võimalusest sageli loobutakse, kuigi aeg on andnud meile (osalt nõukogude aja kitsikusest tingitult) imelisi laulutekste, päris luulet. Ja see osa, mis on veidi tähendusetu mälumaterjal (ajastuülesed armastuslaulud), kannab pigem mingit aistingulist pinget. Nii et popmuusika on mingis mõttes kasvanud välja ja üle tarbimis-ühiskonnast – suudab olla midagi ehtsat. täistähenduslikku.
Lugude valikut ei saa ma seeläbi kuidagi kritiseerida – mulle pole meeldinud “On küll hilja” või “Neiu mustas kleidis”, aga ma mõistan nende tähendust, seda võlu, mis aeg neile andnud. Tegelikult on siin tegu ka väikse võistlusega – millised laulud jäävad? Just poplaulupeo korraldajad mõjutavad seda väga palju.
Mäletan, et tõsisem katse meie popmuusikaajaloost kokkuvõtet teha oli Tõnis Mäe veetud edetabel Kuku raadios (kus tõusis esile ka “Liivimaa pastoraal”), aga mõni aasta tagasi korraldati rahvahääletus, kus võitis Ruja “Suudlus läbi jäätunud klaasi” (mida üllatuslikult popkooripeo kavas polnud).
Nõnda asetaks ma laulude valiku väljapoole kriitikat, see on suurepärane ülevaade, kuigi kõik üleminekud/kõrvutused polnud vast kõige õnnestunumad. Nt järgnevus “Seitseteist” – “Saarema valss” – “Kohtumistund” jättis veidi eklektilise, et mitte öelda suvalise mulje, kuigi poeetilist/romantilist suhet siin isegi ehk leiaks.
Imeline oli noorte muusikute töö (Estonian Dream Big-band), pea kõik seaded, ja tegelikult ka noorte solistide versioonid, püüd mõista toda mitte-oma-muusikat (Lenna Kuurmaa versioon Gunnar Grapsi “Valgusest”, Kristjan Kasearu antud uus elu Paradoksi üsna pindmises laulus “Ära möödu mult lähedalt”, Hedvig Hanson lisas kontserdile palju).
Ebakindel oli helitehnikute ja videorežissööri töö. Tundus, et vahendid polnud ehk päris õiged – mitmes laulus oli raske mitmetuhandepäist koori muusika ja solisti tagant aimata. Suur videoekraan oli mõeldud teksti näitamiseks, et rahvas kaasa laulaks, kuigi ka kavalehel olid kõik tekstid olemas. Režissöör ei suutnud sageli adekvaatse kiirusega reageerida muudatustele – soolode ajal pillimeeste näitamiseks; lisaks polnud iga tekst mõeldudki kaasalaulmiseks.
Vaevalt et paljud suudaks Genkaga sammu pidada räppimistempos või laulda samal tasemel Estonian Voices’i imeliste džässiseadete ja -häältega. Kadri Vooranna kirjutatud häälutus Betti Alveri keeleluuletusele “Tüli” polnud küll mõeldud kaasajõrisemiseks, tõtt-öelda on see tase ikka “Laulge kaasa” formaadile püüdmatu...
Siit ka selle peo suurim probleem. Noorte- ja lastekoorid valmistasid pool aastat ette, paljud parimad muusikud-lauljad-dirigendid (parimad, keda Eestist leida) tegid tõsiselt tööd, aga keegi telgitagusteist ei paistnud neisse, muusika väesse uskuvat.
Nimelt olid õhtut suunama palutud Gaute Kivistik ja Margo Mitt (ansamblist “Minu isa oli ausus ise”). See tähendas lorajuttu laulude vahele, artistidele ilma mõistliku vastusevariandita pilaküsimuste esitamist, pulmavanalikke nalju (“ütleme nüüd kõik koos igaüks oma nime”, “sul on nii ilus nimi!”). Gaute Kivistik nimetas rahvast kaasa laulma õhutades popkooripidu “maailma suurimaks karaokeks” – seda kontseptsiooni toetas just nagu ka ekraan oma tekstijoruga.
Sellest tekkis mul küsimus: kui see pidigi olema “maailma suurim karaoke”, oleks võinud asja ka nõnda reklaamida, saanuks vast teistsugust publikut kaasa kehutada ja üldse ühe tummisema-õllesema peo teha. Aga selleks polnuks küll vaja lasta häädel muusikutel ja sadadel (vabandust, tuhandetel) laululastel mitu kuud tööd teha.
Muidugi, muusika võitis, aga kogu peo jooksul oli tunda nonde kahe kontseptsiooni heitlust. Lapsed tulid ju enda arust laulupeole laulma. Publik mu meelest ka seda kuulama – ning eesti popi kullavaramut ja noori säravad (Tõnu Aare ja Jaan Arderi näol ka veidi vanemaid ja säravamaid) laulutähti nautima. See kõik oli siin olemas.
Kas ei usutud muusikasse? Miks ei usutud? Tüüpiline on see eesti korraldajate hirm sisukuse ees, vahele tuleb ikka mördiks möliseda, kuigi muusika seda otse ei vaja...
Neid pisikesi vastuolusid oli õhtus õhus muidugi veel, aga ülejäänud vastuolud olid tõtt-öelda meeldivat laadi. Ott Lepland esitas võimsalt laulu “Kuula” ning see andis kontserdi lõpule ilusa pateetilise (ma siin tõesti ei mõtle seda halvasti) tooni. Aga järgnevat poleks mina osanud oodata.
Krutskiga lõpp
Eestlased ei ole loomu poolest tegelikult väga pühalikud, vagameelsed. Ikka on meil väike varjatud (varjamatugi) krutski sees. Sest lõpuloona hüüdsid koorid kordamisele Genka “Palmisaare” laulu, mis sõnab “aga kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on!”.
Ma usun, et see on mingi eriskummaline dialoogiastumine kogu laulupeotraditsiooniga, kui Genka räpib mitme tuhande koorilaulja ees: “Esiisad, kas tõesti teil ilm oli sitem, / et odad pakkisite ja kolisite / siia, kus Tallinn, Liivimaa ja Riia / oleks oma kromanjooniperse võind Havaile viia / aga nüüd, jah, nüüd on nii, et elan siin ...”
Rahvas, kes end ja omi pühi traditsioone nii pagana tõsiselt ei võta, kes enese üle naerda suudab, elab veel. See on kindel. Nii oligi see vastuolude pidu, ja pidas sellisena õnneks vastu, suutis need ruumid ühendada...
Lisaks nägin ma üle hulga aja Eestis kiljuvaid fännihorde, kes lauljatel lahkuda ei lasknud, nagu mõnes vanas Elvise või biitlite dokis: Kristjan Kasearu jooksis aknast välja (uksest ei saanud!) otse liikuvasse autosse, plikad kandadel. Otti olla järgmisel päeval ikka ühes tükis nähtud. Imeline!
Popkooripidu
- 30. juunil toimus Tartu lauluväljakul laulupeo formaadis ligi kolmetunnine kontsert, millel kanti ette eesti popmuusika eredamaid laule Raimond Valgre ja Aarne Oidi loomingust tänaste hittideni. Solistid, Estonian Dream Big Band, Estonian Voices ning muidugi viis tuhat koorilast ja -noort! Loodetavasti oli see ilusa uue traditsiooni algus.
