“Veri mu kätel“ — kes te olete, seltsimees Kull?

 (28)
“Veri mu kätel“ — kes te olete, seltsimees Kull?
1946. aastal pidas Osvald Laas Pihtla vallas kultuurharidustöö instruktori ametit.---

Rõõm hiljuti ilmunud raamatust, mis kõneleb Saaremaa ühest kuul­samast metsavennast Elmar Ilbist, jäi üüri­ke­seks, sest juba algus­peatükk tekitas kahtlust nii kõvakaanelise kui selle autori suhtes.

Raamatu “Veri mu kätel” autor esineb Martin S. Kulli nime all ehk eelistab jääda anonüümseks. Sedavõrd ebakindel näikse mees (või naine) ise oma teksti ja selle vastuvõtu suhtes olevat.

Sissejuhatav peatükk kõneleb ühesest hinnangust Elmar Ilbile ehk selle andmise võimalustest. Mehe keeruka ja paljus tabamatu karakteri tõttu on paljud teised autorid pidanud hinnangu andmist keeruliseks ning jätnud selle lugeja teha.

Aga Martin S. Kull ei jäta! Tema hinnang toetub suuresti “usaldusmehe”, Vene julgeoleku operatiivtöötaja ja märtsiküüditaja Boris Loho sõnadele: “Elmar Ilbi lugematud roimad, mida ta enam kui viie aasta jooksul kogu Saaremaad halastamatult terroriseerides ja tappes toime pani, annavad ülima selgusega tunnistust, et ta polnud mingi vabadusvõitleja, vaid kõige ehtsam vanglast jooksu saanud südametunnistuseta röövel, sadist ja sarimõrvar.”

Julgeoleku tegelinski jutt

Järgmisel 220 leheküljel peab siis see hirmus süüdistus tõestust leidma. Lugesin seda raamatut ühe korra, lugesin tüki teistki. Ja ikka jäi tõestus, mis sedavõrd ränga süüdistuse korral peaks olema eriti veenev, leidmata. Ilbi ja tema tegude tarvis oleks kirjutaja saanud ilmselt hakkama ka paarikümne leheküljega.

Vastu hakkab, et raamatus leiavad kasutamist sõnad, millega vabadusvõitlejaid iseloomustasid tavaliselt julgeoleku tegelinskid. Neid kutsutakse küll hellitlevalt operatiivtöötajateks, nende jälke tegusid aga ametikohustuste täitmiseks ning nende abilistest pasatskeid rahvakaitse pataljoni võitlejateks.

Kust oleks pidanud seltsimees Kull — oletan, et sõna “seltsimees” talle koduselt kõlab — enne Ilbile hinnangu andmist üldse alustama?

Kindlasti oleks pidanud hoolikalt kirjeldama, mis mehe tegude taustal toimus. Ehk kirjutama Vene jõukude ning käsilaste märatsemistest vägistatud Eestimaal. Kõigepealt rääkima sellest, alles siis oleks olnud paslik Ilbi ja temale antavate hinnangute juurde siirduda.

Targu jätab autor välja toomata paljude Elmar Ilbi “vaeste ohvrite” töö ja tegevuse enne igaviku heinamaadele siirdumist.

Osvald Laas olnud innukas stalinlike valimiste propageerija, kes käinud, püss käes, talust tallu ja ähvardanud võimalikke kõrvalejääjaid. “Süütu” autoinspektor Evald Punek oli 25. märtsil 1949 korraldanud küüditatute transporti külmale maale. Lembit Kuusk oli rahvakaitse pataljoni võitleja ehk hävituspataljoni kõrilõikaja. Nikolai Rumjantsev Saaremaa julgeoleku osakonna operatiivvolinik, nagu ka sama masti mees Ivanov.

Võib kindel olla, et mingid ausad eesti mehed polnud ka Valjala täitevkomitee esimees, igat sorti miilitsad, volinikud, pealekaebajad ning muud Vene röövlite ja mõrvarite käsilased.

Ent nagu öeldud, nende kuritegusid kirjeldamast Martin S. Kulli sulg miskipärast tõrgub. Muidugi, aeg oli karm, Elmar Ilp polnud passiivne varjaja nagu paljud metsavennad mujal, vaid aktiivne ja kompromissitu võitleja meie maad vallanud kohutava nuhtluse vastu. Ning sel puhul pole ime, et koos valatud verega voolasid ka lõputud pisarad.

Samas pole kindel, et kõiki raamatus kirjeldatud veretegusid saab üldse Elmar Ilbi nimele kirjutada. Enamik andmeist pärineb kahtlastest dokumentidest.

Sageli sooritasid kaageebeelased ise veriseid kuritegusid tsiviilisikute vastu. Mõistagi selleks, et metsavendadele ja metsavendlusele varju heita.

Ilp väärib mälestusmärki

Raamatu lõpus on kinnitatud, et Elmar Ilbi ja tema kallima laipu vaatama tulnud inimeste pilkudes polnud ei kaastunnet ega haletsust.

Esiteks ei tea me, milliste inimestega oli tegu… Igatahes pidas see justkui kõigi poolt vihatud Ilp Saaremaa väikesel, kahe ja poole tuhande ruutkilomeetrisel pinnal vastu uskumatud viis aastat. Ehkki KGB tegi tema kinnipüüdmiseks lausa meeletuid pingutusi.

Samas toob raamatu autor välja lugematu hulga Ilbi toetajaid, kes isegi KGB traditsiooniliste meetoditega ehk peksu ja piinamise teel agendiks värbamisega polnud nõus kuulsat metsavenda välja andma.

Selle raamatu lugemine igatahes kinnitas minu ning küllap ka paljude teiste arvamust, et vabadusvõitleja Elmar Ilp väärib mälestusmärki.

Veri mu kätel ---


Loe veel

Martin S. Kull.
Elmar Ilp. Veri mu kätel.
230 lk.
Eesti Ajalookirjastus.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare