NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
29.01.2018 18:15
Vaat on üks lugu, millest mina tuhkagi aru ei saa.
    Näita vanemaid (4) Laadin kommentaare...
    30.01.2018 22:37
    Lugesin Su kommentaare ja naersin. No ei meeldi Sulle "Ukuaru valss", no mis parata. Egas siis seepärast ei pea selgitama, selgitama ja veelkord selgitama, et miks ei meeldi. Maitsed on erinevad. Minule, vastupidi, "Ukuaru valss" väga meeldib. Kuidagi läheb hinge ja tekitab selliseid meeldivaid kujutluspilte soojast sumedast suveõhtust, uduvinest jõe kohal, lõkkest ja ... Kuigi film on sada korda nähtud ja meeldib ka, siis ei seostu see valss mul ikkagi otseselt selle filmiga vaid ikkagi tekitab tunde, et istun suvekodu juures jaanilõkke ääres. Vot ei tea, miks see mulle sellise tunde loob. Üldiselt ei olnud mandoliinide esitusel midagi viga, aga mulle meeldib siiski kõige rohkem, kui seda lõõtsal mängitakse. Võib-olla seepärast, et meil on endal üks lõõtsamees, kes seda lugu aeg-ajalt ikka mängib.
    30.01.2018 23:53
    Te jälle selgitate agaralt, miks meeldib. Ja tantsite ka?
    Lugesin just Leida Laiusest üht Päevalehe artiklit. Seal on huvitav lause: Ukuaru valsis on rahvuslikku väge ja elurõõmu.
    Aga viis on ju pigem nukker? Nukrale loole kirjutatud ja ka nukral ajal kirjutatud. Seitsmekümnendail ei näinud selle aja lõppu veel suurt keegi. Ma arvan, et ka helilooja ei näinud. Filmis endas on palju seda, mida me tänasel päeval hoopis teisel pilgul vaatame, ega õigeks just ei kiida. Pärt pidi seda ometi kõike tunnetama ja nägema? Ehk tunnetaski ning ehk oli see tunne pigem ängi? Paremal juhul pime öö, kus eestlased vargsi tantsivad, teadmata mis saab või või mis tuleb.
    Aga jah, nagu öeldakse maitse asi, aga näete niipalju (palju) seal on, et olen päev läbi siin teda tantsinud. Ma ei oska öelda, kas hakkab meeldima või mitte.
    Eestlasena olen lausa pahane enda peale, et rahvusliku looga on mul arusaamatus tekkinud.
    31.01.2018 09:31
    Omaenda sekeldustele ja segadustele seoses Ukuaru valsiga arvan lahendust leidvat Eesti rahva ennemuistsete lugude lähedalt. Vaat seal kuskil kännu all, paksu sambla sees, kui ette kujutada, peaks see meie rahva alge olema. Kus ümberringi valitses nõidus ja päikestki jätkus vaid keskpäevaks. Elati kuuvalgel ja poolsalaja, sest alguses ju kuue varbaga teistsugused pidid kõike kartma. Õnnetust jätkus kõikjale.
    Aga ometi tuldi mõnikord kuuvalgel lagendikule ja tantsiti. Taheti ometi ka rõõmu tunda, kuigi keegi siis veel ei teadnudki õieti, mida rõõmusolemine tähendab. Keegi ümises viit.
    Oli meloodia, aga kõiki nootegi polnud veel olemas, ega taktimõõtu, ega midagi.
    Nende liigutused võisid olla päris puised, nagu laaned ümberringi olid ja kogu tegevus kummaliselt kohmakas.
    Aga siis, hakati koos käima üha tihedamal ja tihedamalt. Ükskord hakati rääkimagi. Leiti, et kas me ei ole siis üks rahvas? Olimegi ühel päeval nagu kõik teised. Kasvanud ja suureks sirgunud. Kõik liigne oli läinud, ainult muusika meenutas vahest veel midagi. Mõned kuulavad ja mõtlevad, et mis see oli?
    Teised teavad siis seletada täpsemalt, kuigi sõnu sealjuures pole kunagi olnudki.
    Ainult lainetus.
30.01.2018 17:48
See on ju ilus ja voolav meloodia, aga nende mandoliinidega kõlas väga raiutud. See variant oli halb, akordion ikka kõige etem, ei pea avastama jalgratast uuesti, kui see juba olemas ja töökorras.
Jäta kommentaar
Oled sisse logimist nõudvas kommentaariumis, anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega