Vigased peigmehed teevad kutseliste suvehaltuurale ära

Ühel päeval, kui eesti keelt kõnelejaid on jäänud juba päris väheks, on ikka veel siin-seal hinges külateatreid, kelle murdmatu entusiasm on pannud sisse kolinud emigrandid õppima, kuidas mängida vigaseid pruute, peigmehi ja muud kohalikku algupärandit.

Kuhjavere külast jääb lähim pood mitme kilomeetri kaugusele, poebuss ei käi enam ammu ja liinibussi näeb tööpäevadel kaks korda päevas.

Rahvaarv pole seitsetkümmetki, majapidamisi nii paarikümne ringis.

Aga teatrit on see-eest mitme küla jagu, jätkub endale vaadata ja teistele pakkuda - tänavustele küla teatripäevadele tuli kokku rahvast juba kaheksast maakonnast.

Teatripäevade patrooni lavastaja Kalju Komissarovi meelest ei ole see enam väikse küla meelelahutuslik ettevõtmine, vaid tõsisem asi, mida võiks märgata regionaal- ja kultuuriministeerium kahasse.

Sest Komissarov on pessimistlikult meelestatud eesti keele kõnelejate arvu suhtes, aga väga kindel külateatrite püsima jäämises.

"Need on inimesed, kes panevad ka need moslemid, kes kord siia sisse kolivad, oma tükkides mängima," kinnitas ta. "Möödas on aeg, mil ettevõtted ostavad oma suvepäevadele raske raha eest kutselisi etlema, pigem saame näha, et rahvateatritel hakkab olema üha enam väljundit."

Et Kuhjaveres on tegu kõva üritusega, näitab juba see, et kohale tulnud esinejad ei kiirusta lahkuma - mõned trupid veedavad tänavu kohapeal kõik kolm päeva.

"Kuhjavere ei pea enam paluma, et tulge meile mängima, nemad siin saavad juba valida," märkis Avinurme trupi liige Kaja Karo. "Ja meile on see suur rõõm, et võime siia tulla."

"Siin näeb, mis teised teevad, mis tase on, vahel saab mõne hea knihvi kõrva taha panna," rääkis kogenud Suure-Jaani harrastusnäitleja Margus Mankin.

Vägisi festivali mõõtu võtval üritusel parimaid ei selgitata ja peaauhindu ei jagata - oma sõna on siiani saanud lemmikute poolt hääletades öelda vaid publik.

Kuhjavere külaseltsi vedaja Urve Mukk ütles, et siiani on sellest piisanud, muidu oleks juba vaja kokku panna žürii, kes tegijaid hindaks, kuid see pole olnud peamine. "Tähtis on mängurõõm ja soov koos olla ning meie külale on see kahtlemata aasta suursündmus, mida väga oodatakse."

Pealegi toovad entusiastlikud amatöörid endaga kaasa plahvatusliku hulga energiat, leidlikkust ja tegemisrõõmu, mis annab hea hoo küla järgnevale aastale.

Külateatrite tase on mõistagi erinev. Kuid publik on lahke ja annab meelsasti märku, kui mõni koht meeldib. Nii palju vaheaplause ei ole ammu kutseliste tegijatega teatriteski kuulnud, kui Kuhjavere tammede ja puuriitade vahele tekitatud mänguplatsidel.

Kui võrulaste vigased peigmehed rikaste pruutide eest põgenevad, siis naerab ka Komissarov ja kõnnib peale etendust tegijaid kiitma.

Sedakorda võib öelda, et entusiastlik külateatrite rahvas teeb oma vigaste peigmeeste, rõõmsa meele ja ehedusega suvehaltuuratavatele proffidele ära.

Rohkem Kuhjavere külas aset leidnud teatripäevadest neljapäeval Maalehe paberväljaandest.