Viimane Eesti miss enne suurt sõda

 (1)
Viimane Eesti miss enne suurt sõda
Eesti kauneimad naised aastal 1932. Vasakult: esimene näitsik Erna Tamm, iluduskuninganna Nadežda Peedi-Hoffmann ja teine näitsik Leidi Kalla.Foto: erakogu

1932. aastal Eesti iluduskuningannaks kroonitud Nadežda Peedi-Hoffmanni lühike elu oli ühtaegu kirgas ja dramaatiline.

Miss Estonia valimisest 1932. aastal sai oodatud suursündmus tänu Päevalehele, kõik toimus just selle lehe suures saalis Tallinnas Pikas tänavas. Maja ees tungles rahvamass. 14-liikmeline žürii kuulutas võitja välja alles veerand üksteist õhtul.

Žüriisse kuulusid aga kaalukad tegelased, kelle nimed peaksid keskmiselt haritud inimesele olema tuttavad tänapäevalgi: Eduard Vilde, Hendrik Visnapuu, Peet Aren, Hanno Kompus, Gerd Neggo, Rasmus Kangropool, Johannes Aavik, Theodor Luts – kokku kolmteist meest ja üks naine.

Äkki avanes Päevalehe maja teisel korrusel aken. “Halloo! Halloo!” hüüti. “Anname teada valimistagajärjed!”

Otsus oli üksmeelne. 23. mai Päevalehe veergudelt võib lugeda: “Majast hakkab väljuma kaunitare. Väledaid noormehi hüppab ärasõitvate autode porilaudadele, isegi sõiduki katusele, kust õiendatakse vaadata aknast sisse. Üks auto teise järel veereb maja eest minema. Korravalvur tuletab meelde, et nüüd oleks aeg minna laiali. Iludused on nähtud, et mis te veel siin sumate.”

Kauneim naine

Eesti kauneim naine anno 1932 on 21aastane tallinlanna Nadežda Peedi-Hoffmann, sündinud 19. mail 1911 Siberis Tomski linnas volgasakslasest õpetaja Hoffmanni ja sama elukutset pidanud eestlanna Adele Peedi lapsena.

Adele Peedi oli üks Jakob ja Anna Peedi neljast tütrest. Õpetajaametit pidanud pärnulane Jakob Peedi oli poisipõlves olnud õpilaseks ja kasvandikuks Jannsenite kuulsas perekonnas. Vast tuntuim tema lastest on Wil­helmiine, kes abiellus Konstantin Pätsiga ja jõudis enne surma ilmale tuua kaks poisslast – Viktori ja Leo. Wilhelmiine viis noores eas tiisikus ning tema lapsed kasvatas üles õde Johanna.

Nadja lõpetas Tallinnas Vene gümnaasiumi, tundis huvi muusika ja laulu vastu ning õppis tantsu Gerd Neggo kuulsas stuudios. Teisejärguline polnud ka üldiselt teada tõsiasi, et värske miss on kuulsa Eesti riigimehe Konstantin Pätsi kadunud abikaasa õe Adele tütar. Kui Päevalehe ajakirjanik küsis Nadjalt, et kas võitja ka rõõmus on, vastas piiga: “Mis rõõmus, ei, ma olen üllatatud; ma hõljun kui unenäos, kas julgen ma loota, et see on tõelisuses.” Aga lisas ka kohe: “Kui väsinud ma olen praegu sellest üllatusest.”

Väsimus, jah, see võis tulla vägevatest üleelamistest, kuid paistab, et siin mängis oma osa ka neil aastail eriti ohtlik ja laastav tõbi – tiisikus, mis tõenäoliselt vaevas kaunitari juba tema edu ja õnne aastal. Igatahes sama aasta sügisel võis Nadežda Peedi-Hoffmanni juba kohata Taagepera sanatooriumis.

Enne tuli Nadeždal käia Eestit esindamas Belgias rahvusvahelisel iludusvõistlusel. Seejärel ootasid ees paljutõotavad võtted Eesti esimese, soomlaste abiga tehtud helifilmi “Päikese lapsed” juures. Kumbki ettevõtmine endaga mingit peadpööritavat edu kaasa ei toonud.

Pirtsakas või mitte

Milline oli värske iluduskuninganna inimesena?

Päevaleht kirjutas, et ta kuulub vaimukate inimeste hulka. Et naise ilu kandjaks on mõjuvalt see sisemine vaimueluline areng ja laad, mis talle omane. Et preili Hoffmann vestleb elavalt kirjandusest, on musikaalne, armastab kunstilist tantsu.

Välimuse kohta võis lehest lugeda, et iluduskuningannal on õnnelikult kõrge kasv ja ta figuuris on seda kooli, mida annab meile hea seltskondlik kasvatus.

“Ta kummardusis, ta sammudes on diskreeti, südamlikkust ja enesetunde iseteadvust tasakaalukalt kõrvuti, ta võtab istet lihtsameelselt ja loomulikult ning meile ei jää poseerimise kõrvaltundeid,” kirjutas leht.

Juba sama aasta augustis pandi iluduskuninganna lootused ja ootused proovile esimese eesti helifilmi, Theodor Lutsu “Päikese lapsed” võtetel. Filmiti Tallinnas, Keila-Joal, Pärnus ja Pirita-Kosel, viimased võtted jõuti veel enne sügist teha Rannamõisas. Võtteid olla seganud vihmasajud, pilves ilm ja… iluduskuninganna tujud.

Palju rohkem temast filmi juures ei räägitagi, ja jumal tänatud – ehk. Aga avaldati ka arvamust, et Hoffmanni rolli maksmapanekut takistasid filmi naiivne tegevustik ja ülimalt lapsik dialoog. Asjatult olla kallale tungitud Peedi-Hoffmannile kui andekale filminäitlejale, kellest edasisel esinemisel saanuks ilmselt väga hea artist. Eks võta siis kinni. Filme igatahes tükil ajal Eestis ei tehtud ning Nadja suured lootused, kui neid ka oli, pidid purunema.

August Alle ümbersünd

Loe veel

Edasi hakkas hargnema lugu, millele ajakirjandus ja muu seltskond mitu aastat tähelepanu pööras. 1934. a lõpul kirjutas Johannes Semper sõber Barbarusele: “Siin on aga uudiseks Alle ümbersünd, ei võta tilkagi suvest saadik, teeb tööd, on jälle üliõpilane. Ühe iluduskuninganna kliima mõju. Kui see tervenemine jätkub, olen väga rõõmus.”

Jah, mitu iluduskuningannat tollases Eestis üldse oli? Peale Peedi-Hoffmanni veel vaid kolm. Nii et polnud raske ära arvata, kellele Alle silm puhkama jäi. Sama aasta suvest on ajaleht kirjutanud, et “...Alle elab (Püha)järve lähedal mäekünkal, nn Kolga kallakul, kus on peavarju leidnud veel mõned teisedki suvitajad, nende seas koos emaga ka iluduskuninganna.”

Luuletaja püüdnud oma suurt ja sügavat kiindumust temast 21 aastat noorema naise vastu avalikkuse eest igati varjul hoida. Kadunud on paari võimalik omavaheline kirjavahetus, pole teada ka ühtki Nadeždale kirjutatud armastusluuletust.

Tallinna Posti 1935. aasta 18. numbris avaldatud fotol on tabatud Nadjat istumas oma sõbratari ning Allega Rahumäe mändide all, “lastes päikest kütta meeleolu kevadisemaks”.

Sama aasta Rahvalehe detsembrinumber teab rääkida, et “tuntud boheemlane ja muidu kõva mürtsumees on juba mõnda aega pühendanud enese ülikooliõpingutele” ja sooritanud lühikese ajaga rea eksameid. Ja lisatakse, et “kuulsal Tartu Viie-ballil oli August Alle koos oma daamiga, kelleks osutus omaaegne iluduskuningana prl. Peedi-Hoffmann, üldise tähelepanu keskuseks”.

Mis tundeid võis noores ja kaunis Nadjas äratada paadunud vanapoiss ning fotode järgi otsustades mitte just teab mis meesiludus August Alle?

Kindlasti pole teisejärguline tõsiasi, et aastaid isata kasvanud Nadja mingi isakuju järele igatsust ja vajadust tunda võis. Ka varjutas tema päikeselisemaidki päevi musta pilvena tiisikus, mis pani tal sabas jooksnud noori kavalere teda tõenäoliselt pisut teise pilguga vaatama. Ses olukorras oli tal ehk turvatunnet enam vaja kui tema tervetel eakaaslastel ning mida noored kuramaatorid vaevalt piisavalt anda võisid.

Igatahes oli Nadjale äärmiselt oluline, et elatanud austaja ülikooli lõpetaks ja n-ö kindlalt jalad alla saaks. Kas ei vilksatanud tema plaanides mingil ajal ka tulevane võimalik abielu luuletajaga? Alle enda tunnistust mööda oli nende vahekord siiski platooniline ega jõudnud kunagi muule pinnale. Kuid kindel ei saa selleski olla, elus on õigupoolest kõik võimalik, igatahes 1935. ja 1936. aasta suvel Peedi-Hoffmanni enam Pühajärvel Alle seltsis ei olnud.

Mis siis õieti juhtus, jääb vist igaveseks saladuseks. Teada on, et kopsutõbi ei tahtnud kuidagi paraneda ning neiu viibis mitmel pool ravil, tihtipeale ka Taagepera sanatooriumis.

Samas käisid kuulujutud, et Nadja ema tõkestas tütre abielu kindla töökoha ja sissetulekuta Allega. Silmapiirile kerkis ka varasem ning mõistagi noorem ja rahakam austaja. Kas oli see Pärnu linnaametnik Roman Mathiesen?

Armastus viis trellide taha

Mathiesenile allusid Pärnu linnavalitsuses hoolekande- ja tervishoiuosakond ja tööbörs. 190kroonisest kuupalgast mehele väljaminekuteks ei piisanud. Pärnu Ühisabi juhatajana pani ta kahe aasta jooksul pihta 11 862 krooni. Varguse varjamiseks laskis käiku võltsingud. Et oli muidki rahalisi kuritegusid, mõisteti Mathiesen ühtekokku neljaks aastaks trellide taha.

Kui asja taga hakati naist otsima, selgus, et Mathiesen oli 1932. aasta oktoobris külastanud Nadja Peedi-Hoffmanni Taagepera sanatooriumis pea iga nädal, vahel kaks-kolm korda nädalas. Edasi-tagasi taksosõit sinna maksis aga 60–70 krooni! Kindlasti külvas kavaler oma valitu ka igasugu hea ja paremaga üle.

Trellide tagant vabanedes hakkas Mathiesen taas oma südamedaami piirama, valmistades sellega kindlasti meelehärmi oma eakamale võistlejale. Ning kindlasti ka oma papale, kes juba eelmiste kulutuste tasumisega hädas oli. Aga täpsemalt pole teada, kuidas nad seal olid ja hakkama said.

Kõigele vaatamata oli kui välk selgest taevast teade − nii August Allele kui mõnele teiselegi mehele −, et Nadežda Peedi-Hoffmann suri 21. mail 1938. Ajakirjandus, mis kunagi Nadjat nii austas ja ülistas, oli kurva sündmuse puhul ülimalt (taktitundeliselt?) kidakeelne. Kunagine särama kippunud täht oli nukralt tuhmunud, vaid paar lühikest surmateadet teiste sarnaste seas. Kaks päeva hiljem maeti iludus Liiva kalmistule.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare