See lõik pärineb Viivi Luige meistriteosest “Seitsmes rahukevad” ning viib meid läinud sajandi mure- ja valurohkesse keskpaika. Aasta viie-kuuene Viivi sõidab koos isa ja tema mootorrattaga isa kodutallu Joonale (raamatus Tuudakule), millest ta on kuulnud, ent mida oma ihusilmaga esimest korda näeb. Ja kui väiksel Viivil silmad pärani lähevad, näeb ja tunnetab ta hoopis enam kui oma niigi erakordselt teravate meeltega. Joona pikas ajaloos olid kätte jõudnud rasked ajad, talu oli ilmselges hävinguohus.

Nagu filmis või romaanis

Mida tunneb oma isatalu praegu vaadates Viivi Luik?

“Raske on uskuda, et mina ise olen näinud seda talu kõigepealt tühjana ja mahajäetuna, nii nagu ma seda “Rahukevades” ka kirjeldan, ja et olen näinud seda viiekümnendate lõpus, kui mu onu Leonhard, onu Leo oma perega sinna tagasi oli pöördunud, sest küüditamishirm oli möödas.

Raske uskuda, et näen seda nüüd elluäratatuna, ülesehitatuna. Need nii erinevad ajajärgud ei saaks nagu mahtuda ühe inimelu raamidesse, aga näe, ometi mahuvad. Tegelikult on tunne, nagu ma ei näeks seda ajaliku inimese silmadega, vaid üle aja. Umbes nii nagu romaanis või filmis.”

Romaani “Seitsmes rahukevad” 80ndate algul kirjutades Viivi Luik neis paigus ei käinud, pani kõik kirja ainult mälu järgi. “See oleks hakanud segama.”