Viivi Luik: Näen Joonat nüüd nagu üle aja
Meediaärimees Hans H. Luik on Viljandimaal Võrtsjärve külje all taastanud esivanemate põlistalu rehielamu.
Põõsaste vahelt hakkas paistma punane kivihoone. Isa sõitis nüüd aeglasemalt, mootorratas venis nagu tigu mööda auklikku teed. Lõpuks jättis ta ratta koguni seisma, käskis mul maha ronida ja küsis: “Kas tääd, kus me oleme?” Raputasin pead. Isa ütles tõsiselt: “Tuudakul,” ja mu silmad läksid pärani.
See lõik pärineb Viivi Luige meistriteosest “Seitsmes rahukevad” ning viib meid läinud sajandi mure- ja valurohkesse keskpaika. Aasta viie-kuuene Viivi sõidab koos isa ja tema mootorrattaga isa kodutallu Joonale (raamatus Tuudakule), millest ta on kuulnud, ent mida oma ihusilmaga esimest korda näeb. Ja kui väiksel Viivil silmad pärani lähevad, näeb ja tunnetab ta hoopis enam kui oma niigi erakordselt teravate meeltega. Joona pikas ajaloos olid kätte jõudnud rasked ajad, talu oli ilmselges hävinguohus.
Mida tunneb oma isatalu praegu vaadates Viivi Luik?
“Raske on uskuda, et mina ise olen näinud seda talu kõigepealt tühjana ja mahajäetuna, nii nagu ma seda “Rahukevades” ka kirjeldan, ja et olen näinud seda viiekümnendate lõpus, kui mu onu Leonhard, onu Leo oma perega sinna tagasi oli pöördunud, sest küüditamishirm oli möödas.
Raske uskuda, et näen seda nüüd elluäratatuna, ülesehitatuna. Need nii erinevad ajajärgud ei saaks nagu mahtuda ühe inimelu raamidesse, aga näe, ometi mahuvad. Tegelikult on tunne, nagu ma ei näeks seda ajaliku inimese silmadega, vaid üle aja. Umbes nii nagu romaanis või filmis.”