“Vinguviiul” — kõik saab südamelt ära

 (21)
“Vinguviiul” — kõik saab südamelt ära
Kogenud saatejuhina oskab Jaan Elgula ka “Vinguviiulisse” helistajatele alati soovitada, et parim vahend raskustest üle saamiseks on optimism ja hea tuju. Foto: Sven Arbet

Argipäeviti kuuleb Vikerraadiost saadet “Mis mõttes”, mille üks osa kannab nimetust “Vinguviiul” — kuulajad helistavad stuudiosse ja räägivad, kust hing pitsitab.

Jutu hakatuseks võib teile, eetrihääl Jaan Elgula, Vikerraadio peatse sünnipäeva puhul õnne soovida.

Mitte ainult mulle, vaid sadadele teistele veel. Soovid võtame vastu, sest 3. aprillil on Vikerraadiol sünnipäev, põhjust on seda pidada juba 1967. aastast.

Aga esitan kohe ka vastuküsimuse: kes mõtles välja sõnaühendi “vikerraadio” — meie praeguse kuulsa kaubamärgi?

Oh, nii järsku kohe küsima. Fakt on see, et oma teismelisepõlvest mäletan Eesti Raadio esimese programmi kõrval veel nii-öelda teist. Aga vastamisel jään hätta. Ütelge parem ise.

Ei keegi muu kui Mart Ummelas. Ta on siin raadiomajas teisigi vahvaid nimetusi välja mõelnud. Näiteks “Muusikum”, mida ise ka pikalt juhtinud olen.

Olete Vikerraadios üsna pikalt igasugu saateid õhku paisanud, peamiselt küll elavsuhtlemise peale pidama jäänud — otse eetris küsimusi esitanud ja vapralt ka vastused ära oodanud.

Jah, kunagi ammu oli selline saade nagu “Keskhommik”, see moondus pikapeale “Huvitajaks”. Ka selle pealkirja mõtles muide Mart Ummelas välja. Siis jõudsin ühte suhtlussaatesse, oli vist pealkirja all “Kolmest viieni” — kah üsna kirev pärastlõunaprogramm.

Seotud lood:

Vahepeal mul otsesaateid polnudki ja see tegi pisut nukraks. Otsesaate tegelik võlu ja olemus on ikka hoopis teine mis salvestisel.

Kui salvestamisel midagi valesti läheb, teed aga ümber ja asi on olemas. Otse-eetris enam linnukest kinni ei püüa. Eelmisel hooajal mõtlesime koos Riinaga, minu otsese ülemusega…

Riina on see, kes on Rõõmus, Vikerraadio peatoimetaja?

Riina on jah see, kes on alati rõõmus… Temaga mõtlesimegi välja eelmisel suvel juba eetrisse sattunud “Vinguviiuli”.

Kes selle pealkirja välja mõtles?

Küllap ma ise. Sõna lendas raadiomajas juba varemgi ringi, hüüdsime niiviisi vingus näoga tööle tulnud kolleege. Eks viiul ja vingumine omavahel klapivad ka.

Ega me kuulajaid ju väga vinguma kutsugi, tulgu eetrisse ja rääkigu, kust hing pigistab. Oleme selle eest saanud võtta ka. Rahvas kurdab, et neil tegelikult tõsised probleemid, kuid meie peame seda vingumiseks.

Aga enamik saab aru. Helistab, räägib ja saabki tal kergem, sest rääkida võib ju kõigest, mis hingel on. Asi läks hästi käima.

Tookord, kui alustasime, sellist saatekohta Eesti raadiote eetris polnudki. Nüüd jah on sarnaseid üsna palju juurde tulnud.

Seadsime helistajatele ainsaks tingimuseks, et ropendada ei tohi. Siis on sõna otseses mõttes jutt lühike, see tähendab, katkestame kõne. Õnneks ei ole minu praktikas sellist vajadust veel olnud.

Peale teie on veel teisigi vingutajaid.

Muidugi, “Vinguviiul” on üks osa suuremast saatest pealkirja all “Mis mõttes”. Iga päev juhib seda ise inimene: esmaspäeval Grete Lõbu, teisipäeval Piret Kooli, kolmapäeval Madis Milling, neljapäeval Toomas Luhats ja reedel istun stuudios ise.

Roppustele pole asi läinud, nagu väidate, aga küllap on muud kummalist juhtunud.

Seda juhtub alalõpmata. Ei olda rahul kord ühe, kord teise asja või inimesega. Näiteks ei olda rahul telenägu Priit Kuuse kõrvarõngaga või Anu Välba liiga suure naeratusega. Et mingu me kohe ja võtku kõrvast see rõngas ja käratagu Anu tõsisemaks. Või pahandatakse, miks “Terevisiooni” saatejuht Katrin Viirpalu rääkimise ajal kätega vehib — keelaku me see ka ära.

Nii et väga “tõsised” probleemid. Püüame siis jõudumööda olla tõsiseltvõetavad raadiopsühholoogid ja leida vastuseid kus vähegi võimalik.

Üldjuhul muidugi piisab juba sellest, kui inimene oma mure lihtsalt välja rääkida saab. Pealegi ei ole meil ju mingit mõtet eetris kellegi tõekspidamistega vaidlema hakata. See rohkem helistaja probleem ja talle sel hetkel ka väga tähtis. Vaidlema hakates võib ju jääda mulje, et me ei hooligi temast.

Kõik mis tuleb, võtate vastu?

Kuidas nüüd öelda. Mitte päris kõike. Eks meil on oma nimekirjake juba tuttavaks saanud telefoninumbritest, mille omanikega hea meelega just juttu ei teeks. On selliseid…

Loe veel

Ma ise ei jõua küll seda nimekirja alati jälgida, nii et kes tahab, see rääkida saab. Ehkki teinekord laseb helistaja lendu laussõimu või muidu veidrat juttu. Väga tihti ka saatejuhi aadressil. Küll on sõimatud, et olen Swedbanki või SEB palgal, sest promon kaardiga maksmist. Või on mind nimetatud ükskõik mis põhjusel oravapartei sabarakuks.

Enamikul juhtudest on keskmine Vikerraadio kuulaja, kes saadetesse helistab, viisakas. Ütleb ilusti tere ja enamasti tutvustab ka ennast.

Kas meenub, et mõni helistaja on enne nii-öelda julgust rüübanud?

Eks on sedagi ette tulnud. Ja siis oleme teistelt helistajatelt tõrelda saanud, et mida te seal sellisega… Alati ei tea ju ette ja telefoni sisse pole näha ka.

Püüan siis esimesel võimalusel sedalaadi jutud lõpetada. Iga kord see ei õnnestu.

Ameerikas pidi raadiotes käibel olema niinimetatud viivitusmehhanism. Otse-eetrisse jõuab jutt mitu sekundit hiljem ja vahepeal püüab väle produtsent igasugu f-tähega sõnad mõne piiksuga ära katta.

Olen sellest kuulnud, aga meie raadiotes minu teada seda värki üles pandud ei ole. Pole nagu tarvidust. Mure pigem mujal. Ma ei tea, mitu korda on kõik Eesti raadiote suhtlussaadete juhid oma elus palunud, et ehk keeraksite oma raadio pisut vaiksemaks, kui meile helistanud olete. Aga näib, et oleme seda ikka veel vähe rääkinud.

Teine veider harjumus on helistajail veel — inimene on selleks tihti põhjalikult ette valmistanud. Näiteks kokku kirjutanud kolm lehekülge A4 lehe suurust teksti ja asubki siis seda eetris soravalt ette lugema. Mõnikord nii soravalt, et seda kuidagi katkestada ei saa.

Tavaliselt põhjus selles, et helistajale on kohutavalt liiga tehtud — kõik prokurörid on tema vastu. Nii ma siis istun ja kuulan koos kuulajatega helistaja monoloogi. Mängin seda mängu kaasa, sest roppusi ei kosta, raadio ei vilista…

Mis mulje eesti rahvast sedamoodi on jäänud?

Sellest osast rahvast, kes meile helistab, jääb mulje, et ega nad riigi käekäigu vastu ikka ükskõiksed ei ole. Neil on oma arvamus ja nad julgevad selle välja öelda. Valutavad südant.

Kas või läbi vingumise?

Kas või.

Üsna mitmest allikast on selgunud, et olete enim kuulatav raadio. Küllap üheks põhjuseks pisut professionaalsem tegijaskond, võrreldes erajaamadega. Kindlasti ka pealtükkiva reklaami puudumine. Mis veel?

Me siin oleme seda asja arutanud. Arvame, et eelkõige peab raadio olema usaldusväärne ja erapooletu. Küllap me seda siis ka oleme ja katsume edasigi olla.

Siia veel üks rõõmustav fakt — Vikerraadio kuulajaskond pisitasa nooreneb ja meie kuulaja on peale kõige muu ka veel lojaalne. Kui oma jaama kord juba valinud on, oskab sellele truu olla.

Igati hea põhjus teile kõigile ka edaspidiseks edu soovida.

Suur tänu ja head kuulamist, ning mitte ainult “Vinguviiuli” minutitel.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare