Vladislav Koržets: Kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema
Küsija tabas sind koduõuel, kellu käes, müüri ladumas. Üsna ladusalt läheb.
Kus ta pääseb, õppisin seda kunagi ehitus-mehhaanikatehnikumis, mul kolmas kategooria. Pealegi, kui ma tahan end hästi tunda, pean füüsilist tööd tegema. Võiks ju metsas ka ringi joosta, aga ei viitsi.
Need jurilotmanlikud vurrud on sul vist sündimisest saadik.
Sündimisel vist ei olnud, aga kohe varsti pärast seda juba olid. Pealegi on neil eesmärk ka – mu ülahuul on üsna armiline (tormilise noorpõlve märgid) – mis ma neid maailmale ikka näitan.
Sellest kaotusevalust olen juba üle saanud. Ja eks sõbrad tulid ja lohutasid ka.
Kuidas nad lohutasid?
Tuletasid sõrmedega vanasõnu meelde. Et “Ei näe sõrmegi suhu pista” või “Jagajale jäävad näpud”, “Näha on, aga näppu ei saa” ja teisi selliseid.
Hakkas kergem?
Muidugi. Aga tol aastal nutsid paljud inimesed.
Miks?
Brežnev suri ära.
Sõbrad käivad harvem külas ka?
Harvem jah. Osa neist juba ise kaduvikus, ja see, et aastaid tagasi igasuguse alkoholiga hüvasti jätsin, annab ka tunda.
Olen õppinud maailma kainelt nautima. Aga kui keegi pudeliga tulla ja võtta tahab, las võtab, kui see talle rõõmu pakub.
Peale kõige muu oled Eesti üks väheseid õpetatud kalamehi. Kas see tarkus mõjub saagi peale ka?
Oleneb kellega võrrelda.
Näiteks minuga.
Kui suur su kogemus kalapüügis on?
Umbes nullilähedane.
Siis on minu võimalus suurem küll. Ma lihtsalt tean kaladest rohkem. Aga ega ma kala pärast kalal ei käi. Ja veel üks asi – ainult ühel juhul jääd saagist kindlasti ilma.
Millal?
Siis kui üldse püüdma ei lähe.
Kalast kahju ei ole?
Eks iga liik toitub ju teisest liigist, kui tõele, nagu öeldakse, makku vaadata.
See püügihasart on sarnane kas või seenelkäimisega. Ja laias laastus ju saagil vahet pole – on see seen või põder. Või kala.
Kalastaja ajakirja peatoimetajaks olles olid töö ja hobi lausa käsikäes?
Üksvahe oli jah nii, aga ega see hea ei ole. Kui need kaks kokku langevad, võib hobi… kuidas öelda… oma neitsilikkuse kaotada.
Kas oled oma humoristiannet endakirjutatud kalapüügiõpikutes ka kasutanud?
Omateada mitte.
Aga see soovitus, et mobiiltelefon jääb kuivaks, kui see preservatiivi sisse panna.
Kus see huumor siin on, see on praktiline soovitus.
Ja kummikutesse Alwaysi sidemed, et ei lirtsuks.
Kus see huumor siin on, see on täiesti tõsine nõuanne.
Huumoriks võib kalamehel õhtul kodus minna, kui naine need esmaabivahendid tal taskust leiab. Eriti veel, kui kala ei ole.
Nimed sul ka na võõrapärased. Muidu ikka eesti mees?
Oma arust küll. Iseasi, palju meis kõigis seda eesti verd ongi. Aga isa poolt sattus jah selline perekonnanimi, kuigi ta ise ka pooleldi eesti mees oli. Ega nimi meest riku.
Pealegi tuli pere Krasnojarski kraist Eestisse, kui mina veel alla aasta vana olin. Sealtmaalt siin elanud, nii et jah, eesti mees.
Su humoreskid on tihtipeale mustavõitu alatooniga.
On või? Enda meelest olen küll head tahtnud. Pealegi – ega musta valgeks ei peagi kirjutama.
Luba end tsiteerida: “Kuu ripub taevas. Rippsild ripub jõe kohal. Kardinad ripuvad akna ees. Pilt ripub seinal. Oksal ripuvad ahvid. Mantel ripub varnas. Lamp ripub laes. Aksel kah!”
Oli jah selline lugu. Tegelikult oli mul Akslist kahju.
Kui mõned füüsilised kaotused maha arvata, on sul elus vist vedanud.
Ma olen rahul, ennekõike sellepärast, et minus veel rahulolematust on.
Eks elus on igasugu asju juhtunud. Olid ajad, mil niigi vähene raha taskus põles, seegi tuli iga hinna eest baariletile viia. Aga need ajad said õnneks läbi.
Vedanud on mul hoopis sellega, et eluteele nii palju häid inimesi on sattunud. Kas või mu oma naine Laura, kellega meil kaks last on.
Ja kui takkajärgi veel neid meenutada, keda enam ei ole, endisi Pikri poisse – Harri Lehistet, Kalju Kassi, Juhan Saart. Nemad mind õpetasid ja aitasid…
Kuidas sa lõpetaksid lause “Ma loodan, et…”?
…et jumal ikka veel päevi annab lähedastega koos olla. Suur osa elust ju ikka elatud. Näh, septembris kukub 58. Pole ju vähe.
Miks sa üldse kirjutama hakkasid?
Enamik lähedasi tuttavaid olid kirjamehed. Ma tahtsin ka keegi olla. Nii see hakkas.
Enamasti oled tuntud just pila poole pealt. Humoreskid, “oodid”, aforismid. Ometi laulab su tekste ka näiteks Riho Sibul, mees, kes ennast muigelsui “murelaulikuks” nimetab.
Ei ole ennast kellekski liigitanud. Lihtsalt tunnen ära, kui midagi hästi välja tuleb. Ise tunnen. Riho ja “Eesti keeled” on siis vist ka selle ära tundnud. Nii nad laulavad. Kui nad ei telliks, ega ma siis ei kirjutaks ka.
Mõnelt ei tellitud, aga sahtlisse kirjutas ikka. Masing näiteks.
Küllap ta oli erand. Pealegi, eks ta vähe keerulist luulet luuletas ka.
Poliitilist satiiri oli Nõukogude ajal riskantne kirjutada. Mingeid ärakeelamisi ka mäletad?
Sisemist vabadust ei saa mitte keegi ära keelata.
Kunagi kirjutasid: “Kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema.” Kummalisel kombel ei osatud siit midagi riigivastast leida.
Ju nad siis arvasid, et ei olegi midagi lahti ja eks kirjutatud sai igatmoodi lugusid.
Kui lubad, tsiteerin veel su raamatust “On nigu on” üht sinu psühhoanalüütilist retsepti. “Võta käärid ja nüsi veidi juukseid. Silmaalused hõõru süljega märjaks. Üks laug rebi üles ja torka nõelaga kulmu külge. Suhu, risti hammaste vahele aseta mullane porgand. Kõrvad litsu kleepribaga vastu kolpa. Sõõrmeisse riputa ussikesed. Löö enesele näkku toores muna, kalla pähe külma borši ja vaata nüüd peeglisse. Kas ikka veel imestad, et sind eriti ei armastata?”
On nigu on!
Praegu kirjutad hulga vähem.
Võtsin nii nõuks jah. Tekkis tunne, et olen end tühjaks kirjutanud. Igasugu muid tegemisi on ka – kokkamised, kalamehe-amet, “Osooni” teen ju ka.
Vanasti, kui piirid kinni olid, oli aega rohkem kodus istuda. Kuigi nüüd, kus ka ilmas ringi olen rännanud, on ikkagi iga reisi kulminatsiooniks selle lõpp – kojujõudmine. Näe, siiasamasse aeda, kus praegu müüri laon.
Poliitikast oled end eemale hoidnud.
Kunagi 8. klassis tahtsin väga komsomoli astuda. Lugesin lausa põhikirja läbi ja puha. Ei võetud. Pärast enam ei tahtnud.
Hiljem, kui juba instituudis õppisin, kirjutasin uurimustöö komsomoli ajaloost. Täiesti ootamatult sai see mingi üleliidulise preemia. Otsustati saata Moskvasse, aga enne seda avastati, et ma polegi komsomol.
Et kuidas selline apoliitiline kuju üldse partei arhiividesse tuhnima sattus ja nii edasi. Siis tehti ruttu liikmeks. Vaat nii palju poliitikast.
Ega sa ju ainult teles ei kokka. Teed ikka kodus ka süüa?
Alatasa.
Ja ikka kalast?
Enamasti. Ma lihtsalt tean seda materjali rohkem kui mõnda muud. Kuigi oli mu elus ka näiteks Pilafi periood. Nii nagu Picassol Sinine.
Aga kalaroogasid tean oma arust kõige rohkem. Kui midagi esimest korda katsetada tahan, siis teen valmis ja kutsun sõbrad igaks juhuks proovima.
Et koos tõele makku vaadata?
Just.
Ütlesid just äsja, et loodad jumalalt veel elupäevi, et neid lähedaste seltsis veeta. Kus su jumal on?
Ma ei tea. Kui ma teaksin, oleksin ju temast üle.
Kirjutad vähem. Kas on nüüd lugemiseks rohkem aega?
Õnneks on. Tuhnin ajalooraamatuid. Keskaeg on alati huvi pakkunud. See, mida pimedaks ja koledaks hüütakse. Pole ta nii pime ja kole midagi.
Tahaksid seal elada?
Alliksaar ütleb: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu…”
On siis see pime ja kole aeg sama tuttav kui kalaretseptid?
Ega ikka ole. Selleks et midagi põhjalikumalt uurida, olen ma liiga pealiskaudne.
Võid ju pealiskaudse asemel mitmekülgne öelda.
Piir nende mõistete vahel tundub mulle üsna õhuke olevat. Kalandus, kokandus, kirjandus, loodus – liiga paljud asjad pakuvad huvi, et end kuhugi eraldi kanaliseerida.
Polegi sul nagu õiget ametit.
Ega ei ole jah. Ja inimene, keda ma kõige vähem tunnen, olen endale ise.
Su kõrgkoolidiplomil seisab: matemaatikaõpetaja. Tundub kuidagi kuiv ja huumorivaene valik. Mis sind seda ala sundis õppima?
Matemaatikul peab tegelikult olema väga suur kujutlusvõime.
Mul on ka korrutustabel ja neli tehet peas. Kus see kujutlusvõime siin on?
Sa räägid aritmeetikast. Matemaatika on põnevust täis. Pealegi tuli õppida, kuidas seda ala teistele seletada, kuidas õpetajana käituda. Olen õpetaja ka olnud.
Ja ikkagi valisid Pikri toimetuse ja justkui naljamehe ameti.
Ausalt öeldes tunnengi end selle koha pealt nagu mingi renegaadina, justkui oleksin midagi reetnud.
Eks ma läksin hõlpsamat teed. Elupraktikas ju tegelikult matemaatikat vaja pole ja Pikris ootas ees väga vaimne seltskond.
Ehk oled lugenud Hermann Hesse “Klaaspärlimängu”?
Oma kolm korda. Esimest korda sõjaväes ja vene keeles, pärast veel korduvalt, kui see ka eesti keeles oli ilmunud. Kahtlemata Hesse parim teos.
Mida kõrgharidusega matemaatikuna arvad: kas on võimalik sedalaadi mängu, seda klaaspärlimängu reaalselt leiutada? Mingit hoomamatut kassikangast, kus komponentideks matemaatika, muusika, arhitektuur ja mis kõik veel?
Pigem võikski see jääda hoomatavaks, mõistujutuliseks. Lugedes peab ta kripeldama jääma, minule igatahes jäi. Aga kui see leiutataks, tahaks lähemalt tutvuda küll.
Üsna pika jutuga saime siin müüritöö kõrval maha. Kas jäi miski veel kripeldama või tahad ülejäänu enda teada jätta?
Mida küsisid, seda vastasin. Ega ma muidugi kõigest ei rääkinud. Tead, ühes mu raamatus on väljamõeldud isemõtleja, Ülev Suurmõlk sai talle nimeks pandud.
Temale meeldib tsitaate pilduda. Muu hulgas kuulub talle ka järgmine “geniaalne” mõttevälgatus: “Kui lõpuni aus olla, tuleb lõpp väga ruttu.” Näe, müür sai ka justkui lõpule.
VLADISLAV KORŽETS
- Sündinud 8. septembril 1951 Krasnojarski krais Partizanskoje asunduses
- Abielus, tütar ja poeg
Haridus
- Tallinna Kaugõppe Keskkool 1970
- Tallinna Pedagoogiline Instituut matemaatika erialal 1974
Töö
- Ajakiri Pikker 1976–1995
- Ajakirja Kalastaja peatoimetaja kuni 2002
- Vabakutseline
- Eesti Kirjanike Liidu liige
Looming
- Näidendid, kuuldemängud, filmistsenaariumid, lastejutud, humoreskid, laulutekstid, luuletused
Autasud
- Karskusühingu aukiri
- Oskar Lutsu huumoripreemia 1987
