Vladislav Koržets on teleekraani muusikahuvilise publiku vastu vahetanud

 (1)
Vladislav Koržetsi “Aed” oli esimene luuletus, mille viisistas sõber Riho Sibul.
Vladislav Koržetsi “Aed” oli esimene luuletus, mille viisistas sõber Riho Sibul.Rauno Volmar

Kümme aastat ETV saadet “Osoon” juhtinud Vladislav Koržetsit näeb ja kuuleb viimasel ajal hoopis koos vana sõbra Riho Sibula ja kitarrist Ain Aganaga rahvale esinemas kavaga “Laulud või nii”.

Vladislav, sinu koostöö Riho Sibulaga on kestnud tegelikult ju pikka aega.

Jah, see oli kusagil 1980ndate alguses, kui kokku trehvasime ja klappisime. Me leidsime teineteist kuidagi läbi luuletuste.

No eelkõige teatakse su vemmalvärsse.

Ütleme nii, et ma olen juba pikka aega lisaks vemmalvärssidele, mida olen tõesti väga palju teinud, kirjutanud ka selliseid tekste, mis on mu meelest isiklikumad ja sügavamad kui vemmalvärsid. Eks sõpradele sai ju neid näidatud. Riho kuulub ka mu sõprade hulka.

Ja juhtuski nii, et esimesena sai lauluks minu tekst “Aed”, 1984. aastal sündis laul “Aed”, mille Riho viisistas. Järgnevate aastakümnete vältel sündis juurde uusi laule nagu “Videvik”, “Tähesära”, “Puudutus”, “Pisi­tasa”...

Näiteks 2011. aastal vormus meie koostöö heliplaadiks “Kahemehesaag”.

Riho Sibul on enda kohta öelnud, et ta on murelaulik. Seda küll muigega. Aga Eesti muusikalavadel on Riho muutunud fenomeniks sellega, et laulab teistmoodi kui teised. Kuidas on tal õnnestunud kõik need aastakümned jääda iseendaks – äraostmatuks?

Seotud lood:

Ta ongi, jah, äraostmatu. Teeb ainult sellist muusikat, laulab ainult neid laule, mis teda puudutavad, mida õigeks peab. On heas mõttes pirtsakas, ei võta iga pakkumist vastu. Kui midagi teeb, siis peab see tema jaoks olema sisemiselt vastuvõetav.

See, mida ta teeb, on omaette maailm. Jah, tal ei ole nii väljapaistvat lauluhäält kui mõnel teisel. Ta on seda ise ka tunnistanud, et ei taotlegi lauljakuulsust, tema lihtsalt esitab neid laule, mis on kas ise kirjutanud või siis esitab teiste tekstidele loodud laule oma parima suutmise ja tunnetuse järgi.

Küsimus on just tunnetuses.

Riho on mu meelest öelnud ka sellise lause: “Ega mina raha eest laula. Ma laulan raha pärast.” Kuidas seda lahti mõtestada?

See võis olla natuke teisiti: laulu pärast ja raha eest. Ja ega eesmärk ei ole ju raha.

Riho Sibul Rauno Salumets

Kas saab tänapäeva Eestis hakkama nii, et eesmärk on miski muu kui raha?

Saab. Ei ole kerge, aga on võimalik. Kui on õnne, saab teha oma asju kõige muu, aga mitte raha pärast.

Sina eemaldusid mõni aeg tagasi telesaatest “Osoon”. Miks?

Ma ei saaks öelda, et selle saate puhul miski muu peale raha huvi ei pakkunud. Pakkus küll. Aga ma tundsin, et olen ammendunud. Tundsin, et see ei inspireeri mind enam eriti. Et minu rahuldustunne ei ole päris see, mida tahaksin.

Peale selle olin endale lubanud, et üle kümne aasta ma seda saadet ei tee. Ja juhtisingi “Osooni” kümme aastat.

Minult küsitakse ikka veel, et miks ma seda enam ei tee.

Nüüd siis käid vana sõbraga esinemas. Tema laulab ja mängib kitarri, aga mida sina teed?

Neil kontsertidel tuleb esitusele päris palju minu tekstidele kirjutatud laule. Ja mina loen vahepeal neid luuletusi, mis ei ole veel lauludeks saanud. See kontsert kannab pealkirja mu 2016. aastal ilmunud luulekogu “Laulud või nii” järgi. Esitan ka selliseid luuletusi, mis on kirjutatud pärast luulekogu ilmumist. Võimalik, et ühel eesseisval kontserdil tuleb esmaettekandele näiteks täna (juttu räägime esmaspäeval – J. A.) kirjutatud luuletus.

Huvitavaks mu enda jaoks muudab need kontserdid ka see, et me kunagi ei tea päris täpselt, mis programmis on. Tihti tekivad otsused sisetunde pealt ja kontserdi käigus vaatame, kas sobib rohkem seda või hoopis teist lugeda ja laulda. Tegelikult sünnib kõik alles kohapeal.

Aga me ei ole seal kahekesi, meiega on ka Ain Agan kitarriga. Kui kaks kitarrivirtuoosi mängivad, on seda väga mõnus kuulata.

Ain Agan Anni Õnneleid

Kindlasti olete kolmekesi ka varem rahva ette astunud.

Oleme, mitmeid kordi. Hakkasime koos esinema möödunud sügisel.

Sa oled kirjutanud ka väga kõrgel tasemel, oode. Kuidas tundub, kas oodide aeg on nüüdseks möödas?

Loe veel

Oodid kuuluvad sisuliselt vemmalvärsside hulka. Ood on selline krutskiga luule, mida ma olen vähesel määral kirjutanud. Olenemata, et on XXI sajand, võib ka praegu oode kirjutada, aga mind ei kutsu väga seda tegema. Minu jaoks on sisemiselt palju hinnalisem, kui suudan kirjutada midagi sellist, mis mind ennast, mu sõpru ja ka lugejaid puudutab veidi sügavamalt kui lõbus irve millegi üle.

Aga kujutame ette, et sulle helistab keegi jõukas ja edukas ärimees ning ütleb, et talle su poeesia väga meeldib. Viib siis jutu sellele, et tulemas on juubeli­sünnipäev, kuhu on kogu suguvõsa kokku kutsutud. Ja tellib sinult sel puhul oodi. Mida vastad?

(Vladislav kõigepealt naerab südamest.) Tead, pulli pärast võib ju ka sellist asja teha. Peaasi et saan inimestele rõõmu teha. Miks ka mitte?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare