Perearst Katrin Kivisto selgitab, et ärevushäire ehk haiguslik ärevus avaldub liigsel määral või valel ajal ning häirib inimese igapäevaelu ja toimetulekut. Ärevushäiret on mitut liiki: generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäire, paanikahäire (ago-rafoobiaga ja ilma), foobiad, sotsiaalärevushäire ja traumajärgne ärevushäire.

Suurim müüt: ärevushäire tähendab suutmatust eluga toime tulla

Tihti lastakse ärevushäirel kaua kesta, enne kui arsti poole pöördutakse, sest sellega on seotud mitmeid müüte, selgitab dr Kivisto.

“Kardetakse, et ärevushäire all kannatavaid inimesi ei võeta tõsiselt ja neid peetakse virisejateks või üle reageerijateks,” tutvustab ta uskumusi. “Kardetakse teiste inimeste halvustavat suhtumist, justkui tähendaks ärevuse all kannatamine suutmatust oma probleemiga ise toime tulla ning abi otsimist nähakse nõrkuse märgina. Samuti peljatakse ärevust maandavaid ravimeid ja nendest sõltuvusse sattumist. Seetõttu ei julgeta arsti poole pöörduda ning ärevushäire jääb sageli diagnoosimata ja ravita,” tõdeb ta.

Eestis on perearsti juurde pöördujate hulgas üldistunud ärevushäire sümptomitega ligi 10% naisi ja 5% mehi ning paanikahäire sümptomitega 8% naisi ja 5% mehi.

Mis erinevus on ärevus- ja paanikahäirel?

Ärevushäire sümptomid võivad avalduda nii vaimsete kui füüsiliste kaebustena. Psüühilised sümptomid võivad olla pingetunne, rahutus, ärrituvus, kergesti ehmumine, keskendumisraskused, hirmutunne, meeleolu kõikumine või unehäired.

Kehalised sümptomid võivad olla südamepekslemine, suukuivus, neelamisraskused, lihaste pinge, värisemine, higistamine, maovaevused, kõhulahtisus.

Dr Kivisto nendib, et sageli võivad esimesteks sümptomiteks olla just viimased, mistõttu tuleb inimesele teha täpsustavaid uuringuid, et välistada muud haigused. “Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda, kui tajutakse ärevuse sümptomite haiguslikku iseloomu: pikaaegne kestus, ärevuse tugevus, kontrollimatus, sellega kaasnevad kehalised kaebused ning neist tulenevad kannatused, nt töövõimetus,” julgustab arst probleemi teadvustama ja sellega tegelema.

“Kui ärevushäire on kuid ja isegi aastaid kestev liigne muretsemine ja pingetunne, siis paanikahäire puhul on tegu äkki tekkiva episoodilise tugeva hirmutundega ja sellega kaasuvate kehaliste vaevustega,” selgitab dr Kivisto.

Paanikahoo korral võib inimene tunda ootamatult tekkivat südamepekslemist, õhupuudust, lämbumistunnet, peapööritust, minestustunnet ning sellega kaasneb sageli enesevalitsuse kaotamine, hirm mõistuse kaotamise ees või surmahirm. See võib kesta mõnest minutist tundideni. “Paanikahäire võib kannatajale tunduda eluohtliku seisundina, mille tõttu otsitakse kiiret arstiabi ja mõnikord pöördutakse EMOsse.”

Ärevushäire ravi algab iseendast

Ärevushäire raviks on mitmeid võimalusi ja kindlasti ei peaks pelgama oma tervisemurele lahendusi otsida ning arsti poole pöörduda. Esmane nõustaja diagnoosiks ja ravi määramiseks on perearst. Lisaks soovitatakse raviks ka eneseabi, mida tuleks teha kohe probleemi tekkides, kas iseseisvalt või näiteks perearsti juhendamisel.

“Ärevuse puhul kiputakse sageli oma toimetulekuvõimet alahindama ning võimalikke ohte ülehindama,” selgitab perearst probleemi olemust. “Seetõttu aitab ärevusega paremini toime tulla teadlikkus selle olemusest ja avaldumisvormidest. Igasugune paranemine algab iseenda teadlikust juhtimisest.”

Ärevushäire maandamiseks on oluline hirmumõtete äratundmine ja nende ohjamine, mida saab teha probleemist teadlik olles ning oma seisundit jälgides. Tasakaalustatud mõtlemine aitab keskenduda probleemi lahendustele. Abiks on ka lihaste lõdvestuse ja hingamise juhtimise harjutused koos meditatsiooniga. Tuvastades enda jaoks ärevust tekitavad olukorrad, saab õppida end kontrollima ning nende vältimist järk-järgult vähendama.

Lisaks eneseabile võib perearst või psühholoog soovitada tervisemure leevendamiseks psühhoteraapiat või ravimeid.

“Psühhoteraapias aitab psühholoog tekitada inimese mõtlemises, tunnetes ning käitumises paranemiseks vajalikke muutusi,” selgitab dr Kivisto ravi protsessi.

“Ärevushäire puhul peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks kognitiivkäitumisteraapiat. Ravimitest kasutatakse antidepressante, vajadusel lisaks ka rahusteid ja/või uinuteid. Et ravimeetodit mõjutavad häire raskus ning patsiendi eelistused ja võimalused, võib vahel osutuda vajalikuks kombineerida erinevaid ravimeetodeid.”

Eesti perearstid on valmis ärevushäirega patsiente aitama 2018. aastal valmis Eesti Haigekassa juhtimisel läbi viidud audit, millega hinnati üldistunud ärevus- ja paanikahäire käsitlust Eesti perearstiabis.

“Auditi tulemustest selgus, et enamik arsti poole pöördujatest sai esimesel visiidil abi kas vestluse, eneseabivõtete tutvustamise, ravimi määramise või erialaspetsialistile edasisuunamise näol,” on dr Kivisto rahul.

“Perearstid saavad teraapiafondi raames patsiente psühhoteraapiasse edasi suunata ja seda võimalust oli analüüsitud 130 perearstikeskusest kasutanud üle 40%, mis on suhteliselt uue võimaluse kohta hea näitaja,” tunnustab ta Eesti arstide innovatiivsust.

Parendamist vajavaks hinnati ravidokumentide täitmine, haiguse seisundi täpsem kirjeldamine. “Väga oluline on patsientide ja nende ravi järjepidev jälgimine, et hinnata paranemist. Esmasel visiidil on vaja tutvustada haiguse olemust ja eneseabivõtteid. Ärevushäire diagnoosimise võib raskeks teha selle koosesinemine teiste kehaliste või psüühiliste haigustega,” selgitab ta ärevushäire komplekssust.
Perearsti soovitused ärevusega toimetulekuks:
  • Toitu regulaarselt ja tasakaalustatult.
  • Vähenda kofeiini ja alkoholi sisaldavate jookide tarbimist.
  • Loobu suitsetamisest.
  • Liigu iga päev, leia selleks endale meeldiv tegevus.
  • Tee lõdvestus- ja hingamisharjutusi ning teadvusta endale ärevuse tekitajad.

Veel leiab soovitusi ärevushäire patsiendijuhendis internetis
ja veebilehel
.