Rahulolematus oli kõige suurem mere puhtuse, loodusressursside säästliku kasutamise ning maavarade kaevandamisega. Maavarade teemal oli palju nii negatiivseid kui ka positiivseid arvamusi, nii et lootusetuks asjade seisu ei hinnata.

Ise ikka keskmisest teadlikum

Kõrgeid punkte andsid inimesed enda keskkonnast hoolivale käitumisele (80 protsenti), teistele hinnanguid andes ollakse mõnevõrra kriitilisemad. Hinnang ülejäänud elanikkonna teadlikkusele on aasta-aastalt paranenud. Huvitaval moel on see hinnang seoses ka vastaja hinnanguga enda käitumisele – inimesed, kes ei pea end keskkonnateadlikuks, uskusid keskmisest vähem ka üldisesse keskkonnateadlikkuse suurenemisse. Maailmaparandamine algab iseendast.

Kui küsitletavatele loeti ette rida igapäevaseid tegevusi, mis aitavad mõju keskkonnale väiksemana hoida, andis märkimisväärne hulk vastajaid teada, et nii nad just talitavad. Näiteks planeerib 73 protsenti vastajatest toidu ostmist arvestusega, et ei tuleks midagi ära visata, 71 protsenti viib ohtlikud jäätmed selleks ettenähtud kohta, 65 protsenti sordib prügi, 69 protsenti kasutab kaupluses kodunt kaasa võetud kotti, viib pakendid spetsiaalsesse konteinerisse, eelistab autosõidule jalgsi, rattaga või ühistranspordiga liikumist, ostab öko- või mahemärgisega tooteid jne.

Selgub aga, et enamik ei tee seda keskkonnahoiu kaalutlustel, vaid peamiselt raha säästmise ajendil. Teadlik keskkonnahoiu aspekt seostubki enamasti ainult jäätmekäitlusega seotud tegevustega – liigiti kogumise, ohtlike ainete selleks ettenähtud kohta viimise, pakendite spetsiaalsesse konteinerisse viimise või kollase kogumiskoti kasutamisega.

Keskmisest kriitilisemad ollakse Ida-Virumaal

Sarnaselt varasematele uuringutele iseloomustab Ida-Virumaad jätkuvalt madalam teadlikkus ja ka negatiivsemad hinnangud nii keskkonnaseisundile kui ka inimeste keskkonnateadlikkusele. Idavirulased hindasid madalamalt näiteks jäätmemajandust, välisõhu ja vee puhtust, suurte tööstuste poolt keskkonna saastamise vältimist, loodusressursside säästlikku kasutust ja keskkonnaalase huvihariduse kättesaadavust.

Tulevik on helge, aga rääkijaid vähe

Nagu varasemates uuringutes, nii paistavad ka seekord keskkonnasäästliku käitumisega silma just alla 30-aastased. Huvi keskkonna- ja tervisesõbralike toodete vastu suureneb laste perre sündides. Ka keskkonnateemalistest ettevõtmistest osavõtjaid on keskmisest enam nooremates vanuserühmades, mis kinnitab omakorda nooremate põlvkondade huvi ja teadlikkust.

Nooremad inimesed kaldusid veidi positiivsemalt hindama mitmete keskkonnavaldkondade olukorda ning jäätmete taaskasutust, samas kui vanuserühmas 60+ oli keskmisest enam neid, kel puudus paljude keskkonnavaldkondade kohta oma kindel seisukoht. Näiteks ka kliimamuutuste leevendamisega paistavad kõigist vanuserühmadest kõige enam kursis olevat 15–19-aastased. Noorte positiivne kriitikameel ilmneb ka asjaolus, et samas hindasid alla 30-aastased enda käitumist keskmisest harvemini keskkonnateadlikuks. Noored on teadlikumad sellest, mida keskkonnateadlik käitumine enesest tegelikult kujutab ning vastav on ka nende suhtumine enda käitumisse. Seega on meie keskkonnaalane tulevik kindlates kätes – noored hoolivad ja on asjadega kursis.

Kokkuvõttes võib öelda, et veerandsaja aastaga on meie riigi keskkonnas juhtunud väga palju positiivset, mille üle uhkust tunda. Meil on puhas joogivesi, nõukogude sõjaväe läbu on korrastatud ning ka NSVL ajast pärinev tööstusreostus kontrolli alla saamas. Praeguste ettevõtete keskkonnaalast jalajälge suudame juba hoomata ja karjatada. Kui aga Eesti riigis otsitakse uut väljakutset, siis mul sellega probleeme ei ole – säilitada ka saja aasta pärast samalaadsed hinnangud meie keskkonnale. See ei tule aga lihtsalt tukkudes.

SISUTURUNDUS