Eino Baskin: Praegu tsensuuri ei ole, aga igasugust roppust on küll ja küll
Kas estraad on kaduv nähtus või on see taas moodi minemas?
Estraadil on alati oma tõusud ja mõõnad. Estraadi puhul on väga tähtis ajalise perioodi kontekst, millest olenemata ei lähe estraad aga kunagi moodi, ta ei ole kunagi moes olnud nii teravalt kui Nõukogude ajal ja totalitaarsetes riikides eriti. Ta ei saa kunagi olema nii moodne.
Mille poolest erineb siis iseseisva Eesti huumorimeel Nõukogude Eesti omast?
Totalitaarsetes riikides on estraad ja satiir alati teravam ja täpsem. Satiirinooled lendavad õigesse kohta ja tekitavad ridade vahelt mõistetut. Demokraatlikes riikides on nii huumor kui sellele lähenemine teistsugused, püütakse luua koomilisi situatsioone ja teha nalja nalja enese pärast. Aga teravat satiirilist elementi seal ei eksisteeri. Erandiks võib olla Inglismaa, kus huumorimeel on oma intellektuaalsuse ja väga kõrge professionaalsusega tõeliselt tasemel.
Kui hästi olete kursis praeguse Eesti komöödiamaastikuga?
Komöödiaartistid on Eestimaal alati head olnud, aga neid on natuke väheks jäänud. Ei saa võrrelda ajavahemikuga 1945 - 1975, mil olid sellised nimed nagu Sulev Nõmmik, Ervin Abel, Jüri Järvet, kes olid kõrgem klass. Praegu on Avandi ja Sepp ja ongi kogu moos. On ka mõned noored, kes on säravad ja toredad, aga see ei tähenda, et nende nimesid teatakse kümne või isegi viie aasta pärast. Kui ikka teatris ei mängi ega midagi koomilist estraadil või televisioonis ei loo, siis kustub su täht kiiresti. Komöödia nõuab professionaalsust. See ei tule üleöö. Avandi ja Sepp õõtsusid ka pikalt enne kui orbiidile said.
Oma 1993.aasta elulooraamatus "Eino Baskin. Raudeesriide taga" räägite te, kuidas filmikunst ega abstraktne kunst suuda teid vaimustuma panna. On nendes vooludes viimase 20 aasta jooksul midagi paremuse poole nihkunud?
Abstraktse kunstiga ma ei tegele, teatris on see minu jaoks surm. See jätab mu täiesti külmaks. Ka filmikunsti suhtes ei ole mul kunagi suurt huvi olnud. Aga on märgata, et Eesti filmikunst hakkab pisitasa tuult tiibadesse saama ning on rahvusvahelisel areenil end ilmutama hakanud. Nõukogude süsteem ja tsensuur kärpisid ära kõik, mis Eesti filmis head võis olla, muutes filmid kommunistliku ühiskonna ideoloogilise propaganda näidiseks, mis absoluutselt ei loksutanud kedagi. Nüüd on asjad paremuse poole liikumas. Nii Maimiku „Kormoranid" kui Õunpuu „Sügisball" jätsid mulle väga hea mulje.
Kui frustreeriv oli loomega tegelemine ENSV tsensuuri tingimustes, eriti „Meelejahutaja" saadet tehes?
Asi polnud ainult "Meelejahutajas", see oli kroon, mis pani pitseri (frustratsioonile - toim.). Tsensuuri pärast ma koos oma näitlejatega lahkusingi, sest võimatu oli tööd teha. Üks inimene oli spetsiaalselt KGB ja Keskkomitee ideoloogia osakonna poolt pandud raadiosse istuma, kes tsenseeriks igat lauset, sõna ja sketši. Me pidime oma tekstid enne iga esinemist temale esitama. Aga see ei puudutanud ainult "Meelejahutajat", see puudutas tervet estraadi ja satiiri valdkonda Nõukogude Liidus. Igal asjal oli tsensuuri pitsat peal, ilma selleta ei saanud Venemaal mitte midagi teha.
Kuidas on vabal ajal tsensuuriga lood?
Praegu tsensuuri ei ole, aga igasugust roppust on selle eest küll ja küll, mis jätab valitsuse või poliitika riivamata. Ojasoo tegi Suurhallis selle poliitilise pamfleti lippudega. Aga mis asi see on? Satiir? Estraad? See on eneseupitamine, toodi rahvas kokku, aga rahvas oli nii loll, et arvas, et uus partei on tulemas. Uus partei, mis paneks õla alla ja moodustaks uue valitsuse - see oli ju absoluutne propaganda pläma. Mingit teravmeelsust seal ei olnud, oli vaid üks karjumine ja lõugamine, mis ei puudutanud üldse estraadižanreid. See tendents, mis NO-s on, on satiirist ikka väga kaugel. Temuki viimases artiklis räägib Ojasoo, kuidas Euroopas räägivad kõik talle, et paremat teatrit kui NO pole praegu Euroopas olemaski. Saate ise aru, mis satiirist siin rääkida saab.
Kas praeguses teatris on mõni žanr hetkel täitmata?
Hea estraad ja hea satiir on puudu, poliitiline satiir eriti. Aga teater muidu on Eestis korralik, publik käib kohal rohkem kui mujal Euroopas. Eesti teatritel on kõik olemas, ainult raha võiks neil rohkem olla.
