Kunst ja kunstniku ökoloogiline jalajälg

Teadus on teadus ja kunst on kunst, aga ühel hetkel on neil väga suur ühisala, mis puudutab igaüht meist universumis.

Kindlasti käisid paljud möödunud suvel XXVI laulu- ja XIX tantsupeol “Aja puudutus. Puudutuse aeg” või külastasid Viljandi pärimusmuusika festivali esinemispaikasid ning märkasid Tartu hansapäevade visuaalseid dekoratsioone.

Kõik võib-olla aga ei tea, et nende peolavade peakujundaja oli kunstnik Kersti Rattus (s 1952), kes tegeleb ökoloogiaga nii rahvuslikul, looduslikul kui ka kontseptuaalsel tasandil.

Viljandi rahvas kindlasti teab, sest viimased kolmkümmend aastat on Rattus elanud ja töötanud Viljandis, olnud pikka aega Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud.

Eesti kultuuriavalikkus tunneb teda kui staažikat lavakunstnikku, kes 1999. aastal pälvis ka Viljandi Kultuuriakadeemia aastapreemia oma loomingulise ja pedagoogilise tegevuse eest. Peamiselt tema organiseerimisel loodigi Viljandi Kultuuriakadeemiasse etenduskunstide multimeedia spetsialisti eriala.