Lahing, kus vend ei tundnud venda

 (3)
                     
Lahing, kus vend  ei tundnud venda
Asta Lepiku ja Ülo Roosla näitavad, kus täpselt kõige rohkem mehi oli otsa saanud. Nii vene kui saksa poole omi.

Porkuni kanti, Eesti ajaloo suurima vennatapusõja väljadele, soovitan sõita ja sügavalt järele mõelda kõigil neil, kelle hoole alla on antud meie riigi nii sisemine kui ka väline julgeolek.

Porkuni kanti, Eesti ajaloo suurima vennatapusõja väljadele, soovitan sõita ja sügavalt järele mõelda kõigil neil, kelle hoole alla on antud meie riigi nii sisemine kui ka väline julgeolek.

Vistla küla Vanakaevu talust pärit Asta Lepik oli Porkuni vennatapusõja alates septembris 64 aastat tagasi kodus koos endast neli aastat noorema ja neli aastat vanema vennaga. "Ema oli läinud enne lõunat naaberkülla seasinki suitsutamiselt ära tooma," meenutab Asta Lepik. "Isa oli Omakaitses ja tuli alles paari päeva pärast."

Asta Lepiku kõige vanem vend oli soomepoiss, kes neli päeva varem Tartu all surma saanud. Pere ei teadnud tol hetkel sellest midagi. Ja täpsemalt saadi juhtunust teada alles mõne aasta eest.

Tolle septembripäeva kohta 64 aastat tagasi jutustab ta nii. "Kell oli kaks, mina istusin köögilaua ääres. Väljas oli väga ilus ilm, mina joonistasin. Korraga hakkas akna taga hirmus mürin, esimene tank läks mööda, teine... Kuni kogu põld oli tanke täis. Korraga tuli mürsk toalakke ja lõhkes seal. Köögilagi koos heintega kukkus alla. Majatagune oli saksa poolt eesti sõdureid täis. Üks noormees tuli meiega kaasa ning me läksime Lehtmetsa talu keldrisse varju. Alles õhtul kell kuus tulime sealt ära. Kõikjal vedeles laipu, hobuste ja meeste omi. Ning vangirodu seisis tee peal."

Lugematu hulk tanke

Ülo Roosla on elupõline Raja talu asunik. "Mina olin 1944. aasta septembris kaheteist ja poole aastane. Olin juba kogenud põllumees, kündsin ja külvasin sel ajal. Näe, see 18hektarine orasemaa siin on kõik minu põld. Isa sai sõja lõpus Kuramaal surma, vanaisa oli vana mees, kõik pidin mina ära tegema."

Kui lahing algas, seisis Ülo oma koduõuel. "Kell oli kolmveerand neli, kell neli pidin loomadega välja minema. Isa lõikas omakasvatatud tubakat, tegi seda suitsuvärki. Tamsalu poolt oli juba tükk aega mürinat kostnud. See läks tasapisi aina valjemaks. Ning äkki paistsid ka tankid. Esimene kaugemal ees, teised pikema vahega järel. Rohkem ei saanud ma neid lugeda, sest isa ütles, et nüüd, poiss, keldrisse.

Kui välja tulime, oli seal, kus praegu kased kasvavad, üks surnud ohvitser oma tentsikuga. Riipulk oli selle ohvitseri nimi."

Pärast lahingut laipade kokku korjamise idee oli tulnud Silla Volli nime kandnud mehelt. "Tema oli Punaarmeest ja jäi siia maha."

Kaljo Jakobsood Porkuni kooli õuel seismas nähes on esimene mõte - tema ei saa olla sõjas käinud mees. Elegantne härrasmees küll, aga noorevõitu. Passi me talt ikkagi küsima ei hakanud.

Vastu hakkas Vene asi

2. oktoobril 1924 üheksalapselises peres esiklapsena sündinud Kaljo Jakobsoo isa oli Vabadussõja läbi teinud põllumees. "Mina elasin Tartus tädi juures, käisin Treffneri gümnaasiumis. Kui üheksa klassi läbi sai, tuli sõda peale. Vastu hakkas see Vene asi, kui meie õpetajad tapeti vangimaja kaevu - keemiaõpetaja, koolivend sportlane Nurk, kooliinspektor kirjanik Parijõgi..."

Kui 1942. aastal Eesti Leegion moodustati, oli Kaljo Jakobsool politseipataljoni vabatahtlikuna juba mõnigi lahing maha peetud. Leegionis viis tee kõigepealt õppelaagrisse, sealt 1943. aastal Ukrainasse tankide vastu. Paar korda sai ta ka haavata.

Kui Kaljo "Narva" pataljoniga Tšerkassõ kotist välja toodi, viis tee tagasi kodumaale. Seda pärast Tallinna märtsipommitamist.

Suvel viidi poisid Narva jõe äärde Sininõmmele, Jakobsoo aga Saldusesse koerarakendi juhiks õppima.

2. septembriks 1944 oli mees juba Kuremäe rabas. Sealt lubati neid Tartu rindele viia. "Aga sakslane pettis, toimus hoopis taganemine. Kõik "torud" ja laskemoon lasti hävitada. Välja õnnestus koos oma koertega tulla ka Avinurme tapatalgutest."

Vana sõjamees kraamib välja oma sõjatee näitamiseks suure Eesti kaardi. "Siit läks kuulus Hando Ruus oma poistega Tudu peale. Minul oli rakendi peal üks haavatu, kes tuli Avinurmes maha panna. Alles siis saime teada, et toimub taganemine."

Avinurmest eluga pääsenud, pani Jakobsoo Simuna peale. Simunas veetis ta öö, andis teel ära koerad. Ning liikus Väike-Maarjasse. Seal öeldi, et Rakvere kaudu enam ei saa, venelane on juba sees.

Porkuni lossi Kaljo Jakobsoo end sel teel näinud olevat ei mäleta. "Olime surnuaias kivimüüri taga, kui korpuse tanketid ründasid."

Porkuni lahing kujutas Jakobsoo sõnul saksa väe poiste tagaajamist korpuse poolt. "Egas me teadnud, kes need olid. Pidasime neid ikka venelasteks."

Ülo Roosla pajatab Vistla küla ühishaua kohal oma elu võib-olla raskeima loo. "Mina, 12aastane poisike, istusin hobuse seljas, jalad aisadel, sedelga taga. Mul olid ainult ratsutid, millega hobust juhtisin. Vanker oli taga, küljed ära võetud, oli ainult puuraam, et poleks vaja kõrgele tõsta.

Mina ei tulnud hobuse seljast mahagi. Mehed vaatasid, kus laibad on, tõstsid peale ja mina tulin haua juurde. Siin olid jälle teised mehed, kes surnuid maha tõstsid. Ning panid hauda. Kohal olid ka minu isa ja vanaisa, isa ladus neid siin, vanaisa tõstis metsas peale."

Eluaegsed jäljed

Kõik need olid saksa poolel sõdinud eesti poisid. "Lahingupäevale järgnenud hommikuks olid kõik vene poole surnud kadunud," mäletab Ülo Roosla. "Saksa poolel sõdinud haisesid siin kaks päeva." Aga ilmad olid tollel 1944. aasta septembrilõpul väga ilusad. "Kuum, palav päev oli. Ma ei tea, kas nad tahtsid põgeneda, aga kõigi hobuste pead olid Porkuni poole. Tegelikult nad olid tulnud sealt poolt. Vene poole mehed tulid Tamsalu poolt, siin nad kohtusid. Küllap tahtsid vehkat teha..."

Koledasti vigastatud laipasid Roosla ei mäleta. "Ühel oli rindkere puhta segamini, muidu olid kuulihaavad."

Mis jälje need õudsed pildid poisikese hinge jätsid? "Eluaegse jälje. Unes pole neid asju küll näinud."

Hobuselaibad läksid koledasti õhku täis, olid nagu tohutud pallid. Neile kaevasid mehed kitsad kraavid. "Teise hobusega veeti nad siia kraavi peale, lasksime püssidega need hobused tühjaks. Relvi vedeles kõikjal, neid polnud raske leida. Seejärel kukkus kitsaks vajunud hobune kraavi, pea-jalad lükati kokku ning muld aeti peale."

Mehed aga aeti ühishauda. Asta Lepiku mäletamist mööda viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi riideid ja kuuseoksi. Lõpuks lauad, mille peale matjad astusid. "Kuidas sa inimese peal jalgadega trambid. Mingit sidet näo ees kellelgi polnud, meestel olid kummikindad käes. Minul ei olnud midagi."

Asta Lepik, tollal Asta Tiitsu nime kandnud pisike üheteistaastane plika, tatsas kohutava koorma järel ning märkis maetavate nimed üles. Mõtlen, et kas taolist pilti kunagi ükskõik millises maakera nurgas nähtud on. Tundub miskipärast, et pole. Hiljem hävitas Asta ema nimekirja küüditamise kartuses, pool sellest on naabritüdruku poolt mahakirjutatuna õnneks säilinud.

Veel mäletab Asta Lepik muinasjutulist lugu ühe langenu vanematest, kes kord öösel haua lahti kaevanud, sealt oma poja surnukeha leidnud ja kaasa viinud.

Läbielatu mõjul ei läinud Ülo Roosla kunagi Vene sõjaväkke. "Ütlesin kategooriliselt, et ei tule ja kõik! Aeti taga küll, üle päeva vahetasin valda, kus redutada. Olin nagu pooleldi metsavend."

Ülo elab tänini kodutalus. Kolm poega on jõudnud n-ö lendu minna - üks elab Tapal, teine Tamsalus, kolmas Rakveres. Lapselaste ja lapselapselaste osas valmistab arvepidamine Ülole raskusi. Lõpuks tuleb välja, et esimesi on neli ja teisi kolm. "Eilegi käis üks lapselaps siin, läks jälle hommikul tööle Soome laeva peale."

Ajalugu - kas järeltulijad selle vastu ka huvi tunnevad? "Ei, ei tunne nemad." Sama kinnitab ka Asta Lepik oma laste kohta. "Ma olen neile muidugi rääkinud, et mis kõik juhtus ja oli. Kogu meie maja tagune oli saksa poolel võidelnute laipu täis. Mina ei mäleta, et neil oleks suured relvad olnud." - "Kaks kahurit olid siin mäe all, saksa poolt eestlaste omad," täiendab Ülo Roosla. "Plõksud need olid, toru oli vast viiene."

"Meil kästi mürsud kõik enne Kuremäe rappa ära lasta," seletab Kalju Jakobsoo. "17. septembril. Üks mees rääkis, et olla tankirusikaga vene tanki puruks lasknud." - "Esimene tank, mis tuli, siin puruks läkski," teab Ülo Roosla. Tankiriismed vedelesid maas aasta otsa. "Kõrvalt tehti tee mööda. Talvel käisime poistega nende peal ronimas."

Ülo Roosla juures käis alles mõne päeva eest kohalik mees, Porkuni lahingu veteran Heiner Erendi, kes on Rootsis kirikuõpetaja. "Tema sai vehkat panna, läks Tapale ja sealt Tallinnasse. Seejärel Saaremaale ja edasi laevaga Rootsi."

Kalju Jakobsoo jõudis hoopis kaugemale - Novaja Zemljale. "Raiusime vangidena 1949. aastal pinnast, sinna pidid tulema allveelaevade baasid. Kaua ma seal olla ei saanud, haigestusin taas malaariasse. Selle olin Ukrainast sõja ajal saanud." Taas koju pääses Jakobsoo Venemaa vintsutustest 1953. aastal.

Malaaria on Jakobsool hiljem kordunud iga viie aasta tagant. Õnneks küll üha nõrgeneval moel.

Loksakülas asuvas Porkuni lahingu "punasel poolel" langenute kalmistul valitseb vaikus ja rahu. Nimed hauaplaatidel on suurelt jaolt eestlastele kuuluvad. Nagu enamik Porkunis otsa leidnud eestlasi, on nad siia sattunud oma rahvuskaaslaste silma ja käe läbi. Ei mingeid jälgi haudade rüvetamisest või lõhkumisest.

Meeldiva kombe kohaselt käiakse saksa poole langenuid austades alati siitki läbi. On hea koht mõelda, kas oleme ikka teinud praegu kõik meist oleneva, et niisugune ülimalt traagiline ja häbiväärne lugu enam kunagi ei korduks.

Soovitan Porkuni kanti sõita ja sügavalt järele mõelda kõigil neil, kelle hoole alla on antud meie riigi nii sisemine kui ka väline julgeolek.

Võitjateta lahing

Uudeküla surnuaial on puud usinasti ametis lehtede langetamisega. Kaljo Jakobsoo tunneb ära koha, kus ta oma Porkuni lahingu maha pidas. "Meil oli kaasas kergekuulipilduja. Olime kõhuli maas. Hoidsime neid kerge tule all. Siin on ju hea olla. Mütsutati nii, et kivid lendasid iga lasuga aia küljest lahti."

Samas laiub hauaplats, kuhu on maetud Aadu Uudmäe vanemad ja vanavanemad. "Ning ka olümpiakuulsus Jaak Uudmäe isa. Oleme nimelt sugulased."

Uudeküla kalmistu on ühe mehe - talumees Jaan Uudekülli - asutatud, 1909. aastal. Ambla kirikuõpetaja kuulutanud Uudekülli selle pärast jumalavallatuks.

Ei kujutanud muidugi üks ega teine tookord ette, et 35 aastat hiljem sõidavad tankid valgete kirjadega "Nõukogude Eesti eest" rahupaiga aeda, mille taga püüdsid end varjata samasugused eesti poisid nagu need, kes tankides istusid.

Võitlus oli arutu ja ebavõrdne: vaid kergrelvadega varustatud ja laskemoona puuduse käes võidelnud "hitlerlased" jäid "stalinlastele" paratamatult alla. Kiviaed hakkas tule all tasapisi kaduma, mehed jooksid ja roomasid kes kuhu. Ning laipu oli kogu mets täis.

Eesti ajaloo üks suuremaid vennatapulahinguid oli otsa saamas.
Ja võitjat polnud teada siis ega teata tänini. Üks on vaid selge - meie need kindlasti polnud.

Porkuni lahing
21. septembril 1944 Narva rindelt taanduvate saksa vormis Eesti väeosade ja neid jälitavate Eesti Laskurkorpuse väeosade vahel.
Koht: Porkuni järve ja Tamsalu raudteejaama vaheline ala. Vägede suurus: Nõukogude poolel umbes 9000 meest, Saksa poolel 1500 meest.
Langenute arv: Nõukogude poolel umbes 1000 meest, neist 195 laskurkorpuslast, Saksa poolel umbes 350 meest.
Vangilangenute või end vangi andnute arv: Saksa poolel 600 meest.
Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Kui käsi on vallamajas sees, saab külateater hakkama
SEE Teater Erki Aule lavstusega “Limonaadi Ets”. Mängivad (vasakult) Ago-Allar Jürise, Vello Nõupuu, Marika Matvei, Meeli Piirikivi, Indrek Pangsepp, Gerda Raidla ja Andres Urb.
Ehkki riik harrastusteatreid ei toeta, püsib näitemängu tegemine maal jätkuvalt elus.
Oli üks kena muru- ja seenesuvi
25. oktoober 2014 15:15
Oli üks kena muru- ja seenesuvi
Seeni oli sel aastal nii palju, et andis metsast välja vedada.
Tänavune vegetatsiooniperiood andis rekordilisi saake nii põldudel kui metsas.
Euroopa noored metsamehed võistlevad kevadel Tartus
Teatevõistluse start on antud ning Luua metsanduskooli võistkonna liige esimest ülesannet sooritamas. Pilt on tehtud Eesti raiemeistrivõistlustel 2014 Pärnu Vallikäärus, 28. juuni. 2014. Foto: Eesti Metsaselts
Tuleva aasta maikuus (20.-24.05.2015) toimuvad Eestis XIV Euroopa Noorte Meistrivõistlused Metsanduses. Üritust korraldab Luua Metsanduskool.
“Tuna & täna” päevakild: 24.10.2014
ÜRO peasekretär Ban Ki-moon
Head ÜRO päeva!
Küsitlus: Kas eelistate eestimaist toitu?
Irje Karjus
Eestis käib maavanemate vahetamine
Rakvere Ööjooksu korraldaja Marko Torm on ise ka maratoniga hakkama saanud.
Tänavu sai või saab otsa seitsme maavanema ametiaeg, lisaks siirdus Lääne maavanem Innar Mäesalu Riigikokku.