Kui halb on olla eestlane!

Veel teeksin nii, et kõiki kutsutuid ei näita: näitaksin ainult neid, keda varem ei ole kutsutud, kes on see maa sool, see tõeline Eesti inimene. Sest olgem ausad: miks ma pean seal nägema rahva silmis end häbistanud ja lollustega hakkama saanud rahvasaadikuid, majandusinimesi või üldse kõrgeid tegelasi – tundlikuma sotsiaalse närviga padueestlasel võib ju neid vaadates paha hakata. Seda, et muutusi tuleb teha, näitas kas või see, et nüüd oli kutsutuid rohkem kui kunagi varem ning seetõttu ei jõutud ka saatekavas püsida.

Aga kui tõsiselt rääkida, siis kõigepealt ETV-le aitäh vabariigi aastapäeva sündmuste hea vahendamise eest. Sest erakanalitest ma paraku pühapäeval, 24. veebruaril, riigi sünnipäevaga seoses otseselt just siin ja praegu saateid/ülekandeid/eriprojekte ei näinud.

Hea, et uudised riigipühal eetris olid – ja nii mõndagi huvitavat.

Vaadates hommikul lipuheiskamise tseremooniat Toompeal, tuli millegipärast meelde viimasest “Tujurikkujast” hitiks saanud laul: “Oh, millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane…”

Mõelda vaid, riigil on sünnipäev – juba 95. –, aga inimesed on nii tõsised, nii tõsised, nii tõsised. Kohati tundus, et tegu pole mitte juubeli, vaid peiedega. Kõnesid peetakse tõsiselt, lippu vaadatakse tõsiselt. Miks? Ei olnud ju tormi ega tuisku, samuti mitte väga krõbedaid miinuskraade. Oli hoopis ilus ilm, parajalt külm, päike paistis (see on viide, et kõike ei saa ka ilma süüks ajada, nagu meil sageli kombeks on). Rõõmus tuleb olla, rõõmus!
Kui samad mehed seda aastast aastasse teevad, siis paraku tuleb tülpimus peale. Midagi peaks muutma. Sest ei ole sära, ei ole huvitav. Tuim. Igav. Laske Mart Juur ja Andrus Kivirähk paraadi kommenteerima!

Melanhoolsus kestis kahjuks pikalt. Presidendi kõnet kuulati tuimalt, tõsiselt, ikka suure murega. Aga selle päeva päästsid minu meelest Estonias kontserdil üles astunud lapsed. Tähed. Tänu kellele venisid suunurgad üles ka saalisistujatel, kellele lapsed lavalt lehvitasid, lehvitasid ja lehvitasid.

Tõsi, võttis tükk aega, enne kui murest murtud tõsised täiskasvanud hakkasid lastele vastu lehvitama. Lapsed olid need, kes rahva saalis ja loodetavasti ka telerite ees üles soojendasid.

Suur tänu lavastajale

Aitäh, lavastaja Elmo Nüganen, aitäh!

Kujunditest tulvil kontserdi viimaseks rõõmuallikaks oli laste etendatud presidendivastuvõtt. See oli nii vägev, tõesti vägev, andis kogu õhtuks hea emotsiooni.

Tõsi, nagu loo alguses juba öeldud, võttis see täiskasvanute veniv kätlemistseremoonia tempo maha. Kui mitte varem, siis viie aasta pärast suure juubeli puhuks tuleks küll muudatusi sisse viia ning üht-teist kogu selles juubelipäevas ümber teha.

Ah jah, peaaegu oleksin unustanud: saatejuhid Meelis Kompus ja Margit Kilumets on parimad sellisteks puhkudeks. Ei olnud ülevoolavat jutuvada, mõttetuid küsimusi ega teemaarendusi, oli asjalikkus. Loodan, et ma pole ainus, kes nii arvab.