See ei ole piip ehk Argisürrealism Peterburis

“Lehm on surnud, vett ei ole, kanad ei mune, laip haiseb akna taga...” See ei ole Eesti maaelu, vaid “Antigone” olude kirjeldus, mille Eesti näitlejatele kirjutanud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh. Seda “Antigonet” nägi nüüd ka Peterburi.

Piiteris on hämar. Seisan “Häda mõistuse pärast” kirjutanud Aleksandr Gribojedovi võimsa ausamba lähedal. Istun taksosse, sest ei tea, kuidas jalgsi Jaani kirikusse saaksin. Jaani kirik asub Dekabristide tänaval.

Taksojuht küsib, kas olen vaimulik. Ütlen ei. Ta ei usu mind, ja pihib. Et elu on untsus. Naine läks ära, leidis teise mehe. Teine mees tahab tema kolme last lapsendada ja temast ei taha naine enam midagi kuulda. “Minu püha isa ei luba seda meest maha lüüa. Käsib hoopis naisega ära leppida. Kingitusi teha. Käsib hea ja leplik olla. Ma tahan ennast ära tappa.”