Ülevaatele on lisatud Rail Balticu raudtee rajamist puudutavaid otsuseid ja sündmusi käsitlev kronoloogia alates aastast 1994 ning info projektiga seotud kuludest perioodil 2010–2017.

Riigikontrolör Alar Kaise saatesõna ülevaatele:

„Seni pidurdas Eesti otseühendust Euroopaga just Läti ja ka Leedu raudteede halb seisukord ning asjaolu, et Eesti piiridest wälja jõudes muutus kiirrong peagu „piimarongiks“ – peatudes igas suuremas jaamas. Sellest siis tuligi, et „Balti ekspress“ Eesti 275-km raudtee sõidab 4 tunniga, Läti 240 km läbistamiseks aga wajab üle 6 tunni, Leedu wähem kui 300 km-ks samuti 6 tundi. See on maksew sõites Tallinnast Berliini, kuna wastupidises suunas sõites oli lugu weel hullem ja äärmuseni tüütaw: Tallinnast Berliini pääseb praegu 25 tunniga, Berliinist Tallinna jõudmiseks kulub aga 36 tundi... Seni on asi seisnud just lätlaste ja leedulaste taga. Nõustuwad nad nüüd oma territooriumil rongide kiirust suurendama (millele nad seni seisid wastu seepärast, et suur kiirus peatuskohtade wähesusest tingitud reisijate wähesuse tõttu olewat ebatasuw), on Eesti esindajad suutnudki wiia läbi oma seisukohad, mida wäljendatud juba ammu. ja milledega mindi ka Montreux’sse. Sel juhul peaks olema wõimalik Tallinna-Berliini tee sooritada 20 tunniga.“

Need read pärinevad ajalehest Päevaleht, kes raporteeris Eesti lugejatele arengusuundumustest Šveitsis peetud rahvusvaheliselt raudteekonverentsilt. Aasta oli siis 1936.

Ligi 60 aastat hiljem, aastal 1994 panid Läänemere-äärsete riikide valitsused, nende hulgas Eesti, Läti ja Leedu, kokku visiooni, millised võiksid olla siinse regiooni transpordiühendused aastal 2010. Muu hulgas oli selles visioonidokumendis peamiste kiirraudteede hulgas ära toodud ühendus Tallinn – [Pärnu] – Riia – Kaunas – Varssavi – Berliin – Hamburg. Läänemere-äärsete riikide planeeringute ja arengu eest vastutavad ministrid arutasid visioonidokumenti 1994. aasta detsembri algul Tallinnas peetud kokkusaamisel ja kiitsid selle heaks. On ehk omamoodi sümboolne, et nädal hiljem algasid Eesti ja mitmete teiste Ida-Euroopa riikide assotsiatsioonilepingu läbirääkimised Euroopa Liiduga.

Nüüd, aastal 2017, kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola on olnud Euroopa Liidu liikmed juba 13 aastat, on kolm Balti riiki allkirjastanud leppe, mille siht on ehitada kõigepealt ühiselt neid riike läbiv raudtee nimega Rail Baltic. Ja kavas on, et tänapäevane raudtee viib tulevikus Poolast läbi Saksamaale, ühendades meid Euroopa südamega.

See 1990ndate algusest pärit Euroopasse viiva raudtee visioon, mida on ühel või teisel määral edasi arendanud kõik Eesti iseseisvuse taastamise järgsed valitsused ja parlamendikoosseisud, on nüüd jõudnud staadiumisse, kus jutuks on reaalne raha, ehitamine, kohustused, vastutus. Aastatega konkretiseerunud visioon on lähedal sellele, et muutuda reaalseteks liipriteks ja rööbasteks. Enne peab aga vähemalt Eesti vaates saama raudtee ehitamise kokkulepe Riigikogu heakskiidu, sest selle välislepinguga võtab Eesti riik endale nii rahalise kui ka riikliku kohustuse Läti ja Leedu riigi ees. Ja mõttelise kohustuse ka Euroopa teiste riikide maksumaksjate ees, kelle raha eest on kavandatud raudtee põhiliselt ehitada.

Riigikontrolli ülevaade on kokku pandud selleks, et aidata avalikkusel paremini tajuda Rail Balticu raudteeprojekti laiemat konteksti, kuid ennekõike selleks, et Riigikogu liikmetel oleks võimalik toetuda leppe ratifitseerimise üle otsustades võimalikult mitmekesisele infole. Nii lisab Riigikontroll omapoolse panuse materjalide hulka, mille on läbi aastate koostanud erinevad asutused ja organisatsioonid. Mõni neist parlamendile kättesaadavatest dokumentidest käsitleb võimalikku majanduslikku ja sotsiaal-majanduslikku mõju, mõni seda, milline oleks kohane raudtee kulgemistee, mõni erinevaid tehnilisi aspekte, mõni rahastamist. Nii lisab iga analüüs, ülevaade, üldisesse pilti oma osa ja vaatenurga, pretendeerimata monopoolsele tõele ja kõikehõlmavusele.

Riigikontroll on püüdnud oma ülevaadet koostades vältida dubleerimist teemadel, mida on juba ulatuslikult käsitletud või mille suhtes varem rahvusvahelises koostöös on selgelt kokku lepitud.

Ülevaade keskendub ratifitseerimisele tulevale kokkuleppele ning analüüsib küsimuste-vastuste vormis kokkuleppe sisu ja toob välja peamised riskid, mida Riigikogul oleks riigi kõrgeima auditiorganisatsiooni arvates oluline teadvustada ja võimalikult hästi maandada. Riske, eriti veel mastaapsete ja paljude muutujate ja tundmatutega projektide puhul ei saa olemuslikult kunagi viia nullini, kuid neid on võimalik muuta talutavaks. Selleks on Riigikontrollil parlamendile ka omapoolsed soovitused.

Balti riike ühendava raudtee ehitamise mõtte edenemise kohta mitmekümne aasta jooksul saab lugeda ajateljelt, mis on käesoleva ülevaate lisa. Et rahvusvahelise leppe mõjude kohta oleks parlamendi liikmetel kasutada andmestik, mis avab sõlmitud lepet ka Euroopa Liidu õiguse kontekstis, on Riigikontroll tellinud eraldi õigusanalüüsi, mis on samuti ülevaate lisa. Leppe ja selle ratifitseerimise kohta põhiseadusega vastavuse aspektist annab Riigikogule oma hinnangu õiguskantsler.

Riigikogu liikmed on need, kellel on õigus ja kohustus langetada otsus Rail Balticu raudteeleppe ratifitseerimise kohta. Ja Riigikogu liikmetel on ka vastutus teha otsus oma siseveendumuse järgi, mida parlamendi liikmed saavad kujundada, hinnates parlamendile kättesaadavaid materjale kogumis. Vajaduse korral on parlamendil võimalik alati küsida täitevvõimult lisateavet. Muu hulgas ka näiteks seda, kui suure rahalise kohustuse võtmiseks Riigikogu valitsusele volituse annab, kust tuleb raha juhul, kui Euroopa Liidu poolne rahastus peaks vähenema jne. Ja miks mitte küsida ka seda, kas üldse ja kui mitu tundi kiiremini jõuab aastal 2026 Rail Balticul reisirongiga Tallinnast Berliini võrreldes ajaga 90 aasta eest.

Ja ehk oleks otstarbekas mõelda laiemalt ka selle ligi veerandsaja aasta tagant pärineva Läänemere-äärsete riikide tulevikku kujutava visiooni teemal, mille sisu võttis Hommikuleht 9. detsembril 1994 kokku pealkirjaga „Tallinn jääb Helsingi varju ka aastal 2010“, lisades alapealkirjana „Tallinn jääb Balti linnaks, Riia küünib Euroopasse“.

Riigikontrolli ülevaate juurde kuulub ka advokaadibüroolt RASK tellitud mahukas õigusarvamus Rail Balticu raudteeühenduse arendamise kokkuleppega Eesti Vabariigile võetavate kohustuste kohta.

Kuigi Riigikontrolli ülevaade on avalik, on selle lisaks olev õigusarvamus juurdepääsupiiranguga "asutusesiseseks kasutamiseks", sest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on õigusanalüüsis käsitletud dokumentidele kehtestanud juurdepääsupiirangu.

Piirang kehtib seni, kuni Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on teavitanud Riigikontrolli asjaoludest, mis võimaldavad tühistada õigusanalüüsile kehtestatud juurdepääsupiirangu.
Riigikontrolli ülevaate kokkuvõte:
  • Riigikogu otsustab Eesti Vabariigi Valitsuse, Leedu Vabariigi Valitsuse ja Läti Vabariigi Valitsuse Rail Balticu (RB) raudteeühenduse arendamise kokkuleppe ratifitseerimisega (edaspidi riikidevaheline kokkulepe või kokkulepe) võtta Eesti riigile kohustuse ehitada 2025. aastaks Eesti territooriumile uus Euroopa rööpmelaiusega raudteeliin, kus rongid saavad liikuda kiirusega kuni 240 km/h. Samasuguse lubaduse annavad oma riigi osas ka Läti ja Leedu.
  • Rail Balticu ehitus läheb hinnanguliselt maksma 5,79 miljardit eurot, millest Eestis paikneva raudteelõigu ehitamise kogumaksumus on esialgsete arvutuste kohaselt ligikaudu 1,35 miljardit. Seda peaks praeguste eelduste kohaselt 85% ehk 1,07 miljardi euro ulatuses rahastatama Euroopa Liidu (EL) toetusest ning Eesti riigil tuleks tasuda vähemalt 268 miljonit. Euroopa Liidu rahastusmäära vähenemisel ja/või ehituse maksumuse kallinemisel võivad riigi kulutused Rail Balticu väljaehitamiseks suureneda.
  • Välislepinguga riigile oluliste varaliste kohustuste võtmiseks on vajalik Riigikogu heakskiit. Riigikogul on õigus ja kohustus planeerida riigieelarvelisi tulusid ja kulusid ning otsustada riigi varaliste kohustuste üle. Eelnimetatud ülesande täitmiseks riikidevahelise kokkuleppe kontekstis on oluline, et Riigikogu teab vastuseid vähemalt järgmistele küsimustele: kui suur rahaline kohustus riigile võetakse? Kuidas projekti rahastatakse? Kas kokku on lepitud selge otsustusmehhanism juhuks, kui projekt läheb kavandatust kallimaks või ei jõua tähtajaks valmis või muutub rahastamine?
  • Riigikontrolli analüüs näitas, et eelnimetatud küsimuste kohta riikidevahelisest kokkuleppest ega selle ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjast üheseid vastuseid ei leia. Võimalikult informeeritud otsuse langetamiseks ja kindlustunde saamiseks on oluline, et parlamendi kasutada olev teave oleks küllaldane. Ühtlasi on Riigikontrolli hinnangul oluline, et kui Riigikogu otsustab kokkuleppe ratifitseerida, oleks parlamendil sedavõrd tähtsa ja kuluka projekti puhul ka edaspidi oma roll ning võimalus saada projekti elluviimise kohta regulaarset ja asjakohast infot ning kontrollida raha kasutamist.
  • Riigikontrolli olulisemad tähelepanekud aspektide kohta, mis ei ole riikidevahelises kokkuleppes ega selle ratifitseerimise eelnõu seletuskirjas ammendavalt avatud ja mille kohta oleks Riigikogule täieliku informeerituse huvides vaja anda lisateavet, on järgmised:
  • Kokkuleppes ja selle seletuskirjas pole selgelt välja toodud, kui suur rahaline kohustus riigile võetakse. Seetõttu ei ole teada, kui suure rahalise kohustuse võtmiseks Riigikogu valitsusele volituse annab, millal ja kui palju kavatseb riik Rail Balticu ehitamiseks raha kulutada, millistest allikatest vajalik raha saadakse ning kuidas tagatakse Riigikogule asjakohased toimivad sekkumisvõimalused riikidevahelise kokkuleppe täitmise edasiste rahastamisotsuste üle.
  • Riikidevahelises kokkuleppes ega selle seletuskirjas ei ole kirjas, millisel viisil Eesti, Läti ja Leedu Rail Balticu projekti rahastama hakkavad. Kokkuleppega võtavad riigid üksnes kohustuse taotleda ELi toetust kõrgeima lubatud EL kaasrahastamismäära järgi. Pole teada, kuidas rahastatakse projekti siis, kui ELi toetus projektile peaks vähenema ja/või ehituse maksumus kallineb ja/või Rail Balticu projekt osutub kavandatust vähem tasuvaks.
  • Riikidevahelisest kokkuleppest taganemine ja sellega kaasnevad tagajärjed ei ole sõnastatud kokkuleppes üheselt mõistetavalt. Kokkuleppes ei ole reguleeritud kokkuleppe rikkumise korral osalisriikide vastutust ja vaidluste lahendamise korda ei ole lõpuni kindlaks määratud. Kokkuleppe kohaselt lahendatakse kokkuleppe tõlgendamisest või kohaldamisest tulenevad vaidlused poolte vahel läbirääkimiste ja konsultatsioonide teel, viimaste ebaõnnestumise puhuks edasist vaidluste lahendamise mehhanismi kokku lepitud pole. Eraldi sätteid vastutuse kohta kokkuleppes ei ole.
  • Riigikogu sisuline roll ning kaasatus Rail Balticu projektiga seotud otsustes on selgusetu. Riigikogule esitatud materjalidest ja Riigikontrollile antud selgitustest nähtub, et Riigikogul ei tule pärast riikidevahelise kokkuleppe ratifitseerimist rohkem otsuseid peale riigieelarvete protsessis osalemise seoses Rail Balticu projektiga vastu võtta. Eelnõu dokumentatsioonist ei nähtu, kas ja millistel juhtudel peaks valitsus enne Rail Balticu projektiga seotud otsuste vastuvõtmist või toimingute tegemist küsima Riigikogult heakskiitu.
  • Riikidevahelise kokkuleppe sõlmimine on oluline RB projektile edaspidise ELi toetuse taotlemisel. Riikidevahelise kokkuleppe ratifitseerimata jätmisega suureneb tõenäosus, et Rail Balticu projekt jääb pooleli. See võib kaasa tuua kõik poolelijätmisega ning sõlmitud rahastamislepetega võetud kohustuste täitmata jätmisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed kuni seni saadud ELi toetuse tagasinõudeni.
  • Riigikontroll soovitab eeltoodust tulenevalt Riigikogul: töötada täiendavalt välja riikidevahelise kokkuleppe rakendamise regulatsioon, mis kohustaks valitsust küsima Riigikogu otsust enne Riigikogult saadud volitusi ületavate lisakohustuste võtmist või nende planeerimist iga-aastases riigieelarve seaduses ning määraks kindlaks valitsuse kohustuse teavitada Riigikogu regulaarselt ning kokkulepitud juhtudel erakorraliselt Rail Balticu projekti arendamise seisust; lasta valitsusel esitada parlamendile analüüs ja tegevuskava juhuks, kui riigi kulutused Rail Balticu projektile suurenevad seoses ELi kaasrahastuse määra vähenemise, ehituse maksumuse kallinemise või kavandatust erinevate Rail Balticu majandustulemustega.