Ärge peljake põrandakütet ka puitpõrandate all



Ärge peljake põrandakütet ka puitpõrandate all
Põrandaküttega põrandal on lastel mõnusam mängida.

Põrandaküte võimaldab radiaatoritega võrreldes säästa kuni 15% küttekuludest.

Kuid ikka ollakse vahel põrandakütte suhtes ebaleval seisukohal. Neid kahtlusi toidavad põrandakütte oskamatust kasutamisest sündinud kuulujutud. Tihti arvatakse ka, et puitpõrandate puhul pole võimalik põrandakütet kasutada. See pole nii.

Ökonoomsus loob mugavused

Põrandaküte muudab kogu põranda üheks suureks küttepinnaks. Mida suurem on küttepind, seda madalam on soojakandja (põrandaküttes vee või spetsiaalse vedeliku) temperatuur. Kaasaegses majas ei teki vajadust tõsta põranda pinna temperatuuri ruumi õhu temperatuurist kõrgemaks kui maksimaalselt 2 °C. Kui peaks tekkima vajadus enamaks, on tegu halva soojustusega.

Mida madalam on soojakandja temperatuur ehk mida väiksem on soojakandja ja köetava keskkonna temperatuuride vahe, seda suuremaks kujuneb küttesüsteemi efektiivsus.

Põrandaküttesse siseneva ja sealt väljuva küttevee temperatuuride vahe on normaal­sena 5 °C, järelikult tuleb põrandasse suunata maksimaalselt 28-30 °C vesi.

Eeltoodut arvestades on eriti soodne soojuspumba ja põrandakütte kooslus, sest ka soojuspump on seda efektiivsem, mida madalamate temperatuuridega ta töötab.

Radiaatorid, mille küttepind on põrandapinnast palju väiksem, vajavad paratamatult märksa kõrgema temperatuuriga vett. Soe õhk tõuseb nende juurest mööda seinu kõigepealt üles lae alla, seega soojeneb esmalt laealune ruum. Niisugune õhuringlus on seda kiirem, mida suurem on radiaatorite ja ruumi õhu temperatuuride vahe.

Õhu liikumisega kaasneb aga tolmu keerlemine. Põrandakütte puhul seda ei juhtu, sest põrand soojendab esmalt õhku põranda pinnal ja soojus levib ühtlaselt ülespoole. Niisiis soojeneb õhk kõigepealt ruumi selles osas, kus viibivad inimesed.

Põrandakütte kasutamisel on ruumi keskmine temperatuur kuni paar kraadi madalam kui radiaatorite korral. Üks kraad temperatuuri alandamist võimaldab aga säästa kuni 8% küttekulusid. Lõppkokkuvõttes saab põrandaküttega säästa rohkem kui 8%, reaalselt isegi kuni 25%, sest põrandakütte puhul on ruumi keskmine temperatuur madalam ja ühtlane. Ka vähenevad soojakaod läbi piirete.

Omakorda võimaldab küttekulu vähendada põrandakütte säästlik paigalduspõhimõte. Tuntuim on küll niisugune, mille puhul iga ruum saab omad kontuurid ja iga ruumi temperatuuri reguleeritakse eraldi. Säästlikum on niisugune, kus põrandaküttekontuurid kulgevad läbi paljude ruumide. Näiteks läbi kogu korruse ja kõiki neid ruume köetakse ühtlaselt. Esimene on luksuslikum ehk energiakulukam variant, sest ei võimalda ruumides energiat ümber jaotada.

Kui üks ruum saab lisaenergiat (oletame, et päikeselt), siis esimesel juhul sulgeb termostaat põrandaküttekontuuris ringluse, liigne soojus tuleb aknast välja lasta.

Teisel juhul akumuleerib põrandaküte mingi osa üleliigsest energiast (energia vool muutub vastupidiseks) ning jaotab seda jahedamatesse ruumidesse. Tänu sellele küttevajadus väheneb ja põrandate pinnatemperatuur ühtlustub. Selle variandi puhul toimub ka üleliigse energiaga ruumide jahutamine.

Põrandaküttesüsteemi hinda saab alandada ka ühepikkuste kontuuride kasutamisega. Sel juhul ei ole kontuuridel regulaatoreid. Niisugust praktikat viljeleb OptiHeat.

Ühepikkuste põrandaküttekontuuride kasutamine pakub lisaks energia ümberjaotamisele hoones ka võimalust eelsoojendada elektriboilerisse sisenevat vett küttesüsteemis ringleva veega aasta läbi. Põrandakütte tsirkulatsiooni säilitades kogub põrandaküttevesi suvisest soojast majast energiat ja soojendabki boileri vett - praktiliselt tasuta.

Puitpõrandale on ühtlase temperatuuri säilitamine väga kasulik ja seda põrandaküte ka võimaldab.

Kuumad küttekehad (radiaatorid) kuivatavad õhku. Põrandaküte oma madala temperatuuriga teeb seda märgatavalt vähem.

Põrandakütte paigaldus

Puitpõrandate puhul on väga tähtis, et põrandakütte aluspind (betoon, puitplaadid jmt) oleks kuiv. Ainus viis seda garanteerida on panna põrandaküte tööle enne põrandakatte paigaldamist. Kui see jääb tegemata, tungib alusest välja kuivav niiskus põrandakattesse. Selle tagajärjel puit esialgu paisub ja seejärel kuivab kokku, praguneb ja põrandalauad kaarduvad.

Kui pikk peaks olema eelkütte periood? Eelistatavalt võiks see olla 5-6 päeva. Aluspõrand (betoon) peab olema valatud või paigaldatud 30-60 päeva enne kütte sisselülitamist. Kindlasti tuleb arvestada põrandakatte ning põrandakütte tootjate nõudeid ja soovitusi.

Põrandaküttega puitpõrand kuivab kütteperioodi lõpuks kindlasti rohkem kui muu kütte korral. Selleks, et niiskusesisaldus põrandakattes kõiguks võimalikult vähe, on soovitatav säilitada tsirkulatsioon põrandaküttes ka suvel. Pealegi võimaldab see energiat ruumides ümber jaotada (palavamaid tubasid jahutada) ning soojendada elektriboilerisse sisenevat vett.

Kõigele vaatamata niiskusesisaldus põrandakattes ja aluspõrandas suvel kasvab. Sügisel pole soovitatav kütmist alustada äkitselt kõrgetemperatuurilise veega. See võib põhjustada põrandakatte moondumist. Küttekoormuse järkjärgulise suurendamise ja niiskuse vähendamise korral ei juhtu puitpõrandaga midagi.

Mida massiivsem aluspõrand (betoon), seda stabiilse­malt põrandaküte töötab. Tõsi, soojusmahtuvuslik inerts on suurem, kuid puitpõrandale on see hea. Kiireid temperatuuri kõikumisi ei tohi tekitada.

Soojendustorude paigaldus oleneb põrandate konstruktsioonist, materjalidest ja tihti sellest, kas tegu on uue või renoveeritava hoonega.

Kõige levinum viis on kinnitada küttetorud betoonialusele soojustusele või puitkonstruktsiooni korral puit­alusele, mis valatakse üle isetasanduva seguga (kasutatakse ka kipsiribasid). Tähtis on, et torud oleksid tihedalt ümbritsetud nn akumulatsioonimassiga. Vähimgi õhuvahe toru ja ümbritseva materjali või aluspindade ja põrandakatte vahel on lubamatu.

Enamasti on konkreetse põrandaküttesüsteemi tootja kindlaks määranud ka sobiva põrandamaterjali. Üldjoontes sobivad põrandakatteks peaaegu kõik puitmaterjalid, eelis­tada võiks lehtpuitu (v.a vaher) ja neid puuliike, mis niiskuse toimel vähem mängivad. Ka võimalikult kitsaid laudu.

Lauad peaksid olema radiaal-, mitte tangentsiaal-sae­ma­terjalist. Esimesed on niiskuse ja temperatuuri muutuste suhtes stabiilsemad.

Põrandakütte puhul sobib väga hästi laminaatkate. Laudpõrand oleks õige ehitada ujuvana, s.t et lauad lamavad alusel liibuvalt.

Põrandakatte konstruktsiooni stabiilsuse huvides peavad põrandaküttetorud ja põrandalauad asetsema teineteise suhtes risti.

Sagedasemad vead ja ohud

Kõige olulisem - põrandakütteks kõlbab ainult spetsiaalne põrandaküttetoru. Muud tõmbuvad mõne aja pärast dia­meetris kokku ja toru pinna ning põrandakonstruktsiooni­materjali vahele tekib õhu­pilu, mis ei juhi soojust.

Tagajärg: põrandakütte efektiivsus langeb ja küttekulu kasvab, halvemal juhul jäävad ruumid lausa külmaks. Et siiski ruumid soojaks saada, tõstetakse küttevee temperatuuri ja see puitpõrandatele tõesti head ei tee.

Õigesti ehitatud põrandakütte korral on põranda pinna temperatuur inimese keha temperatuurist hulga ma­dalam.

Kui põranda temperatuur peab ruumi üleskütmiseks olema tõepoolest õhu temperatuurist palju kõrgem (halb soojustus!), on lood halvad.

Kõigepealt kannatab põrandakonstruktsioon, olgu tegu puit- või muust materjalist põrandaga.

Sellel võib olla mitu põhjust:

- põrandaküte on tasakaalustamata, mispuhul on kontuurides ringluskiirus erinev;

- põrandasse on kokkuhoiu nimel pandud nõutavast vähem kontuure ja neis ringleb seetõttu kuumem vesi ning põranda temperatuur on sel juhul toru kohal kõrge;

- kasutatakse perioodilist kütet, põrandasse lastakse liiga kõrge temperatuuriga vesi, ruum köetakse soojaks ja küte katkestatakse. Temperatuuride kõikumine põrandas rikub põrandakonstrukt-
siooni.

Kui jäikade põrandaküttetorudega oskamatult ümber käia (näiteks astutakse peale, painutatakse vale raadiusega või paigaldatakse liialt madala temperatuuriga), võivad neisse tekkida mikropraod, mis teatud aja pärast hakkavad lekkima. Tekib niiskus, mis puitu kahjustab.

Põranda pinna temperatuuri ühtlustamise huvides peaks põrandaküttetoru paiknema põrandas võimalikult sügaval. Näiteks betooni valatuna tuleks toru kinnitada soojustusele, armatuur paigaldada torustiku kohale ja seejärel teha betoonivalu (sageli aga kinnitatakse toru armatuuri peale, sest nii on mugavam).

Põrandate renoveerimisel, kui põrandapinda pole võimalik palju tõsta (kõige sagedamini vanade puitpõrandate puhul), peaks kindlasti kasutama väikese läbimõõduga toru (diameeter alla 10 mm). See tagab tihedama laotussammuga ühtlasema pinnatemperatuuri. Niisugune põrandaküttetoru on ainuvõimalik lahendus ka põrandakütte paigaldamisel puitvahelagedele.

On juhtunud sedagi, et vanad radiaatorid on maha võetud ja paigaldatud põrandaküte, kuid sellesse on lastud segusõlmeta katlast kuum vesi. Puitpõrandad nii karmi nalja ei mõista. Kuumaveekatla puhul tuleb kasutada segusõlme. Veelgi õigem oleks vahetada vana katel välja ökonoomse soojuspumba vastu.

Soovitatav on kasutada võimalikult kitsaid laudu, tangentsiaallõikes lauad ei tohiks olla laiemad kui 10 cm.

Põranda stabiilsuse huvides on soovitatav, et ruumi õhuniiskus ei langeks alla 40%. Tavaliselt on see oht siiski radiaatorküttega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et põrandaküttel pole vigu, kui neid oskamatusest külge ei poogita.

Põrandakütte paigaldamisel on soovitatav kasutada asjatundjate abi ja/või kuulata nende soovitusi.

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Unistuste ajalooõpik, mida sul kooliajal ei olnud! Kõige suurem EV100 raamat vaid 15,90 €. Telli ette SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare