Sanderi firma on Eestis üks väheseid, kes pihlakamarju oma toodetes kasutab – kahes taimetees kuivatatud marjadena ning ühes vitamiinitees jahvatatud kujul.

Kogused, mis teede valmistamiseks tarvis, pole aga suured. “Kuivatatuna on meie vajadus keskeltläbi 250–300 kilo,” räägib Sander.

35 g kaaluvas punases hõrgus taimeteepakikeses pihlaka ja kibuvitsaga on pihlakamarju 30%, kibuvitsamarju 20%. Teise poole moodustavad koostises õunatükid, mustasõstramarjad, rosinad ning veidi on ka hibiski-, rukkilille- ja päevalilleõisi.

Internetist pärineva info kohaselt kasutab pihlakamarju oma energiatees ka OÜ Elujõud.

Korjaja hüppas alt

Kubja Ürdile korjab marju ümbruskonna rahvas. Tasu selle töö eest – viis eurot kilost – selgub, kui marjad on kuivatatud. Nüüdseks on neil vajalik kogus juba käes.

“Ega saakski enam korjata, linnud on marjad kas ära söönud või on alumistel okstel niiskus nad ära mädandanud,” selgitab Sander.

Suurim pihlakamarjade kokkuostja viimastel aastatel on olnud AS Bacula Valgamaal Aakres. Sealses moositööstuses kulus läinud aastal segumoosidele üle nelja tonni pihlakaid.

“Tahame tänavugi mõne tonni marju osta, kuid korjaja, kes lubas neid meile vajaliku koguse tuua, hüppas alt ära,” tunnistab ASi Bacula juhataja Vahur Vuks.

Siiski ei ole ta kaotanud veel lootust, et leidub neid, kes võtavad vaevaks marju korjata ning kohale tuua.

Vahur Vuksi sõnul on Valgamaal keskmine pihlaka-aasta. Kilo eest lubab ta maksta 80 senti, mis on üle aegade parim hind.

“Praegu on just õige aeg pihlakaid korjata, marjad on täisvalmis ja täismahlased,” räägib Taarapõllu talu peremees Edgar Kolts Võrumaalt septembri lõpus. “Korilusega tegeleb aga järjest vähem inimesi. Vanad ei saa ega jõua enam väga, noored aga ei viitsi.”

Seni pole Kolts oma talus kõikvõimalike marjajahude ja
-krõpsude tootmisel pihlakat palju kasutanud. Natuke vaid pihlakamahla maitseainena teiste toodete juures.

“Kavas on sel talvel katsetada pihlakajahuga, proovipartii jaoks on seda natuke varutud,” selgitab ta.

Koltsi sõnul pidavat pihlakamarjadest jahu väga toniseerivalt mõjuma ja seda võiks isegi mõne haiguse puhul ravimina kasutada. Samas lisab ta, et need on praegu veel kontrollimata andmed.

Pihlakavein ei lähe kaubaks

Aastakümneid tagasi korjasid varumiskontorid üle Eesti pihlakamarju kokku ning lastelgi oli hea teenimisvõimalus. Nüüdseks on see ajalugu.

“Me ei tee enam ammu pihlakaveini ja ei ole ka plaanis,” kinnitab ASi Võhu Vein tehnoloog Urve Sala. Pihlakaveinil ei nähta piisavalt tarbijaid.

“Mu maakodu lähedal on kaks pihlakat ja need olid rikkalikult marju täis, kuid nüüdseks on linnud suurema osa neist nahka pistnud,” viitab Urve Sala marjade peamisele sihtgrupile.

Eestis kasvab looduslikult kolme liiki pihlakaid. Botaanikud kutsuvad pihlakat viljapuuks ning seega on ka rahvasuus marjadeks kutsutu tegelikult vili. Neid rohkelt vitamiine sisaldavaid vilju sünnib süüa nii toorelt kui teha moosi, marmelaadi, mahla, marineerida, kasutada ravimteedes.