Kuna inimesed pruugivad kuusevõrseid pigem toidulisana, mitte põhitoidusena, koondubki peatähelepanu nendes peituvatele mikrotoitainetele. Arenevate okkatupsude hapuka maitse tagavad nii sidrunhape kui askorbiinhape ehk vitamiin C. Mõlemad on ka tunnustatud vesilahustuvad antioksüdandid.

Kuusekasvude eriline aroom on tingitud kergesti lenduvatest eeterlikest õlidest, mida esindavad mitmed ühendid. Kergelt mõrkja lisameki annab vaik- ja parkainete koosmõju. Rasvlahustuvatest ühenditest on võrsetes karotenoide, vaikühendeid ja vähesel määral ka rasvlahustuvaid vitamiine. Mineraalivaramust paistavad võrsed silma rohke kaaliumi- ja magneesiumühendite sisaldusega, mikroelementide sisaldus sõltub paljuski kasvupinnasest.

Kuusekasvude eripära seisnebki selles, et neis on nii vesi- kui rasvlahustuvaid ühendeid. Vesikeskkonda lahustuvad esimesed, rasvaolluse koostisse kanduvad üle aga teised. Siit ka põhjendus, miks neid saab edukalt kasutada eri koostisega toidu ja joogi rikastamiseks. Peenestatud kuusekasve võib lisada nii toiduõlile kui ka lahjendatud äädikale.

Eri omadustega keskkondadesse lahustuvad võrsetest valikuliselt mitmed ühendid, andes toiduõlile või äädikale erilise värvuse, aroomi ja maitse.

Okkatupsud joogipoolises

Peenestatud kuusevõrsetest saab keeta teed. See aga on pigem raviotstarbeline keedus, mitte tavaline janukustuti, mida varasematel aegadel pruugiti eeskätt kevadise vitamiinivaeguse vältimiseks. Eriti levinud oli see põhjapoolsetes piirkondades mitme sajandi vältel, ennekõike suurte sõdade perioodil. Näiteks viimase maailmasõja ajal lisati peenestatud kuusevõrsete pudi kergelt hapustatud kuuma vette, lasti päev otsa tõmmata ja saadud vedelikku pruugiti omalaadse vitamiinijoogina.

Hoopis lihtsam on kas peenestatud või vähemalt kergelt muljutud võrsetega maitsestada tavalist joogivett. Tulemuseks on meeldiv aroom, eriline maitse ning kaunis erkroheline lisand pealekauba.

Kuusevõrseid on parema ja omapärasema meki saavutamiseks lisatud ka kääritatud jookidele, näiteks õllele.

Kuusekasvud siirupiks

Kuusekasvudel ja alkohoolsetel jookidel võib minevikust leida vägagi veidraid seoseid. XVIII sajandil usuti tõsimeeli, et purustatud kuusevõrsetest valmistatud mähis ümber pea aitab leevendada pohmelusest tingitud peavalu.

Hoopis tihkema joogipoolise saab kuusevõrsetest siis, kui nendest siirupit tehakse. Siirupiteoks pakutakse lausa mitmeid viise, näiteks võrseleotise keeduse suuremahulist kokkuaurutamist ja sellele hiljem samaväärses koguses kas suhkru või mee lisamist.

Teine tehnoloogiline võte on veelgi lihtsam – peenestatud võrsed ja suhkur pannakse kihiti kokkupressitult purki ning jäetakse mõneks nädalaks seisma. Suhkru toimel eemaldub võrsetest vesi koos selles lahustunud ainetega, tulemusena suurem osa suhkrust lahustub ning siirupi algmaterjal ongi käes.

Kuusevõrsesiirupit kasutatakse köharavimina, kurguvalu peletajana, aga ka maitsestajana. Viimases rollis passib siirup hästi kokku liharoogadega, eriti ulukiliha ja kalaroogadega. Samuti kõlbab seda lisada teele, kohvile või teistele jookidele, näiteks boolile, juhul kui soovitakse saada eksootilist maitseelamust.

Loomulikult saab siirupit pruukida ka kastmete maitsestamiseks. Ainult kogusega peaks alguses ettevaatlik olema, et mitte liiga vänget maitseelamust saada. Tihket, suure suhkrusisaldusega kuusevõrsesiirupit saab kasutada isegi erilise marmelaadi valmistamisel.

Ja veel – soovijad võivad kuusevõrsesiirupit isegi osta, meil on selle valmistajad-müüjad täiesti olemas.

Võrselisand toitudes

On inimesi, kes kevaditi värskeid noori kuusevõrseid närivad. Kui tänapäeval pakub selline tegevus lihtsalt maitsevaheldust, siis sajandeid tagasi oli sellel oluline roll askorbiinhappe puudusest tingitud skorbuudi vältimises.

Nüüdisajal pruugitakse kuusevõrseid toitudes eeskätt eksootilise maitsestaja rollis. Kuuma veega kergelt kupatatud võrseid võib väikeses koguses maitseandjana kasutada segasalatites või leibade-saiade kattematerjalis. Peenestatud võrsepudi segatuna teiste maitsetaimedega leiab kasutust mitmete roogade maitsestamisel – olgu selleks kas ahju minev lihapraad, kalafilee või hoopiski hõrgud kompvekid. Ainult mõjuaeg aroomide-mekkide ülekandeks peab olema piisavalt pikk.

Purustatud kuusekasvude pudi saab lisada ka tainale, millest omakorda valmivad erilise mekiga küpsetised. Segades kümnendiku jagu või vähem peenestatud võrseid koorevõisse ja lisades sellele ka veidi meresoola, saame eriliselt maitsestatud ja kauni värvusega maitsevõi.

Entusiastid teevad purustatud kuusevõrsetest, juustust, pähklitest, maitsetaimedest, soolast ja õlist isegi pestot meenutava kastme. 

Lisaks saab noori kuusekasve kasutada ka toitude kaunistamisel. Silmarõõmu pakub nii nende erilaadne kuju kui ka kaunis ereroheline värvusvarjund.

Et võrsete kogumise aeg on piiratud, proovivad entusiastid kevadisi võrseid ka säilitada, kasutades selleks kas kuivatamist või sügavkülmutamist, kuid need võtted ei taga aroomikuse ega värvuse täielikku säilimist.