Kunagisest maarahvalaadast on saanud imepärane sündmus linnainimeste jaoks, ja selleks, et ka kaugema kandi rahvas õigest laadast osa saaks, oli näiteks Tartumaal asuvas Rannu vallas tellitud lausa suur buss, et rahvas laadale ja laadalt kojuv iia. Järgmine taoline tõi kunded kohale Võrust ja Võru vallast. Väiksematest kohtadest ei maksa rääkidagi.

Video: Ilmar Hellamaa on oma pillidega Lindora laadal alati kohal.

Paljud, kes pidanuks aga ausalt oma igapäevast leiba teenima, tegid “väikest” tööluusi, et saada osa laadamelust. Veelgi enam. Lindora laat on lausa nii püha, et kui mitte just kollektiivselt, siis vähemasti osaliselt oli laadapäev koolivaba päev ka paljudele ümberkaudsete koolide lastele. Näiteks oli tervel Vastseliina gümnaasiumil seoses laadaga õuesõppe päev. Seda kõike selles, et väärtustada kodukoha kultuuri ja hankida esimesed turustamis-müügialased kogemused. Meremäe koolis toimus esmaspäeva õhtul lausa kooliöö, et lapsed saaksid laadaks ettevalmistusi teha.

“Keetsime laadasuppi ja küpsetasime laadaleiba,” kommenteeris kooli käsitööõpetuse õpetaja Sigre Andreson.

Video: Algajad ärimehed Lindora laadal.

Ja millist kaupa siis laadal pakuti? Sellist millist vaid hing ihkas! Loomulikult pakuti tavapäraselt ka palju lambaliha, mille kilohind jäi nelja ja seitsme euro vahele. Milline oli aga eluslooma kilohind, seda ei teagi, sest aasta-aastalt jääb loomade valik laadal kitsamas.

Kui veel kümne aasta eest oli Lindora laat koht, kust võis koju minna hobuse, lamba, kanade, kuke, kitse ja hanedega, siis tänavu olid valikus üksnes kutsikad, kassipojad, karvase jänesed ja korralikud küülikud. Muidugi, ei tohi unustada ka kolme kohale veetud ja silmailu pakkunud pudulojust.