Kui Soome jõudis glögi eelmise sajandi alguses ning saavutas tõelise populaarsuse 1960ndatel, siis eestlased said glögiga tuttavaks alles 1990ndate alguses.

Kuigi, ka nõukogude ajal joodi Eestis glögisarnast kuuma jooki. Külma peletamiseks tehti soojendavat, kättesaadavate vürtsidega jooki, mida segati kange alkoholiga. Samuti on meil varasemalt tuntud sakslaste hõõgvein, mis on oma olemuselt pisut kergem ja mitte nii teravalt vürtsikas.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgselt, mil meie toidu- ja joogikultuur rikastuma hakkas, levis meilegi Rootsi klassikaline glögi. Eestis hakati glögi valmistama esimest korda Põltsamaa veinitehases 20. novembril 1995.

Põltsamaa Klassikalise Glöggi “maaletoojaks” oli Põltsamaa Felixi tollane juhataja, Rootsis pikalt elanud Andres Koern. Algne glögiretsept pärines Rootsist, kuid kohalike veinimeistrite käe all sai sellest eestlastele sobivamaks kohandanud jook. Selles on kasutatud eestimaist musta- ja punasesõstraveini ning isevalmistatud maitseainetõmmist mitmekümnest ürdist. Maitseained laagerduvad joogi sees vähemalt paar kuud ning annavad glögile mõnusalt vürtsika ja küpse maitse.

Enne serveerimist tuleb glögi kuumutada 60–70 kraadini, kuid kindlasti ei tohiks joogi temperatuur ületada 78 kraadi, vältimaks alkoholi liigset aurustumist. Jooki ei tohi keema lasta, muidu kaotab see oma iseloomuliku maitse ja aroomi.

Serveerige glögi soojapidavast portselan- või klaaskruusist, mille põhja raputage mandlilaastusid ja rosinaid. Kruusid on mõistlik enne soojendada. 

Rootsis pakutakse joogi kõrvale traditsiooniliselt piparkooke ja pärmitainast valmistatud kollaseid safranisaiu.