Hani rasvaga ei koonerda
Hanedega seostub ohtralt legende ja uskumusi. Ürgsete müütide kohaselt oli väidetavalt maailma esimene heli hane kaagatus. Vägagi tuntud on ütlus, et haned päästsid Rooma, ja seegi põhineb nende valvsate lindude häirel gallialaste öise rünnaku puhul. Antiikses Roomas loetigi hane valvsuse sümboliks. Samas on hanede häälitsusi ka teisiti tõlgendatud ning hilisemal ajal samastatakse pidevat kaagatamist pigem kuulujuttudega.
Omamoodi tähendus on leitud ka hanede rännetele. Aasias arvatakse saabuvat hane heade uudiste toojaks, mitmel pool mujal seostatakse metshanede rändega vabadust. Koduhane peetakse koduhoiu ja truuduse märgiks, kuid keskajal peeti valge toretseva sulestikuga linde pigem keigariteks.
Hanepidamise ajaloos on inimesed nendelt lindudelt saanud nii kehakinnitust (munade, liha ja rasvana) kui ka vaimuvara talletamiseks vajalikke abivahendeid, nimelt hanesulgi kirjutamiseks.
Sajandite eest kuulus hanepraad vaid jõukama elujärjega inimeste toidulauale. Rohkem kui sajand tagasi sai ka eesti talurahvas hanest nautida enamasti vaid rupskeid, ehk nagu tollal väljenduti − kolusid. Puhastatud ja rapitud hane lihakeha läks harilikult müügiks, oma perele keedeti suppi hane kaelast, pugust, südamest, kopsudest ja tiivanukkidest. Toiduvalmistamisel läks käiku isegi haneveri, millest tehti käkke.
Nüüd on aasta lõpukuudel hanesid küll pidevalt saada, ent tegu pole ka tänapäeval sugugi odava kaubaga. Vabas looduses elavad haned talletavad keha eri piirkondadesse piisavas koguses rasva, et sooritada pikki rändeid. Koduhanedel pole vaja rännata, kuid nende pidamis- ja söötmistingimused soodustavad veelgi rohkem rasva ladestumist.
Hani rasva nuumaga
Eriti rasvaseks muutuvad haned nuumamisel. Nuuma põhiline eesmärk on suure ja rasvarikka hanemaksa saamine. Nuumamisel suureneb hanemaksa rasvasisaldus pea kümnekordseks ning maksa kaal küünib mitmesaja grammini. Ohter sundsöötmine ja liikumisvõime pea täielik piiramine soodustavad rasva ladestumist mujalegi linnu kehasse peale maksa. Paraku on selliste lindude elujärg rohkem kui kurb − kogunev suur rasvahulk ning totaalne liikumispuudus rikuvad paratamatult ka nuumlinnu tervise.
Hane peamised rasvaladestused koonduvad lisaks maksale veel kõhuõõnde, naha alla ning keha tagaossa. Korralikult nuumatud hani suudab kehasse talletada isegi veidi üle 40% rasva. Nuumhane lihaskoe rasvasisaldus võib olla eeltoodud näidust vaid poole väiksem.
Õigluse nimel peab lisama, et nii rasva söödetud hanesid müügilettidel ei kohta. Rohkest rasvast on tingitud ka küpsetamisjärgsed muutused, sest kui küps hanepraad ahjust lõpuks välja võetakse, märgatakse üllatudes, et linnu mõõtmed on esialgsega võrreldes tublisti kahanenud ning küpsetusalusel loksub soliidne kogus väljanõrgunud hanerasva.
Toatemperatuuril on hanerasv pooleldi tahkes olekus. Põhjus on rasva biokeemilises koostises. Nimelt on hanerasvas esindatud kõik kolm rasvhapete põhirühma. Kõige rohkem on monoküllastamata rasvhappeid, koguseliselt järgnevad neile küllastatud rasvhapped ning kõige vähem leidub polüküllastamata rasvhappeid.
Viimaste eripära sõltub suuresti ka koduhane nokaesisest. Just küllastamata rasvhapete suur koguhulk tagabki hanerasva kerge määritavuse isegi toatemperatuuril. Hanerasv hakkav vedelduma juba 44−45kraadisel temperatuuril. Hõlbus määritavus on andnud alust eesti keeleski levinud seosele, milles samastatakse hanerasva ja pugejalikku inimloomust.
Kõlbab hästi toidutegemiseks
Puhas hanerasv on koostiselt küllaltki ühekülgne toode, sest lisaks rasvadele leidub selles imevähe kolesterooli, milligramm iga rasvagrammi kohta, ja vähestes kogustes ka rasvlahustuvaid vitamiine A ja E.
Energeetiliselt väärtuselt on hanerasv täpselt samasugune nagu iga teisegi looma rasv, andes ühe grammi lõplikul lõhustamisel ligikaudu üheksa kilokalorit energiat.
Toiduks kasutatakse hanerasva eeskätt nendes maades, kus hanekasvatus läbi aegade heal järjel olnud. Nii on Ungari rahvusköögile omased hanerasvaga määritud leivakäärud, mis maitsestatud paprikapulbri ja sibulaviiludega. Seevastu prantslased leiavad, et praetud kartulid on tõelise väärtusega vaid siis, kui neid praadida hanerasvaga, mis annab sellele lihtsale toidule eriliselt hõrgu maitse ja aroomi.
Ka Inglise köögis on juba ammustest aegadest hanerasva osatud hinnata. Hanerasv klopiti vahule, lisades sellele enne lahjat äädikat või sidrunimahla. Saadud kreemjat ollust maitsetati kas peenestatud sibula, peterselli, samuti soola ja pipraga ning söödi koos leivaga.
Hanerasva küpsetamis-praadimisomadused on üle keskmise head, oluline on vaid jälgida, et temperatuur liiga kõrgeks ei tõuseks ning rasv kärssama ei hakkaks. Selle rasva suitsemistemperatuur on vahemikus 185−190°.
Eesti köögis kasutatakse hanerasva suhteliselt vähe ning haneküpsetamisest üle jäänud rasv segatakse tavaliselt hapukapsastega. Vähest kasutamist tingis ka selle rasva haruldus, kuid nüüd on meilgi müügil pakendatud ja puhastatud hanerasv. Suletud õhukindlas pakendis ja jahedas säilib puhas hanerasv edukalt pikka aega.
Hanerasv keha hüvanguks
Hoopis rohkem kui toiduvalmistamiseks on meie aladel hanerasva kasutatud välispidiselt tervise turgutajana. Nahale talutavalt sooja sulatud hanerasva soovitatakse määrida ülemiste hingamisteede haiguste korral nii rindkerele kui jalataldadele.
Pärast määrimist tuleb vastavad kehaosad soojalt sisse mähkida. Hanerasva, mee, mesilasvaha ja ravimtaimede (näiteks saialille, nuluõli) kokkusegamisel tehakse ravisalve, mida meilgi väiketootjad pakuvad. Hanerasva kaitsvaid omadusi kasutati vanasti olukorras, kus pikka aega oli vaja viibida niiskes ja külmas kliimas. Näiteks näo ja käte kokkumäärimine hanerasvaga tekitas nahale soojust säilitava ja niiskumist takistava kihi. Seda võtet kasutatakse mõnikord tänapäevalgi juhul, kui karmis talvises kliimas on vaja ette võtta pikki retki. Naha määrimine hanerasvaga aitab tundlikul nahal vältida külmakahjustusi.
Ammustel aegadel on hanerasva kasutatud ka kosmeetilistel eesmärkidel. Näiteks muistses Egiptuses, kus hanekasvatus oli küllaltki heal järjel, kasutati hanerasva näovärvingu kreemi koostises. Hanerasv oli alus, millesse segati peenestatud puusütt, et sellega näo eri osi tumedaks toonida. Seevastu antiikses Roomas segati hanerasva punaste pigmentidega ja nii saadi põsepuna matkiv kreem.
