Hõõglamp alles ootab väärilist asendajat
Eelnimetatu kehtib eriti luminofoorlampide kohta, mille hulka kuuluvad ka kompaktlambid, rahvapärase nimega säästupirnid. Neil on omadusi, millest palju ei räägita.
Kui traditsiooniline hõõglamp turult kaob, jäävad alles halogeenlambid, luminofoorlambid ning valgusdioodid.
Halogeenlambid on sisuliselt hõõglambid, neis kasutatakse lihtsalt gaaside segu, mis lubab hõõgniidil saavutada kõrgemat temperatuuri. See tähendab veidi rohkemat valgust ja kõrgemat värvustemperatuuri (valgus ei ole enam nii kollane).
Luminofoor ei sobi kunstisaali
Luminofoorlambid jagunevad madal- ja kõrgrõhuluminofoorlampideks. Esimeste hulka kuuluvad päevavalgus- ja kompaktlambid, teistest võiks nimetada metallhaliide, naatriumlampe jt. Need annavad seni kõige rohkem valgust vati kohta, kuid on kõik ribalise spektriga.
Mida see tähendab? Päikeselt tuleva elektromagnetkiirguse spekter on pidev. Seal leidub kõiki sagedusi, mis meile nähtavasse lainevahemikku jäävad, enam-vähem võrdselt. Samasuguse spektriga on ka hõõglambid, neil on ainult seda spektriosa vajaka, mida meie silmad tajuvad siniste toonidena, seepärast on hõõglampide valgus kollakas.
Kuna luminofoorlampide spektrist puudub osa lainepikkusi, ei ole sellises valguses võimalik tajuda objektide värve nii, nagu me tajume neid õues päikese käes. See tekitab probleeme näiteks kunstinäituse korraldajatele. Maale ei saa eksponeerida luminofoorlampide valguses, sest sel puhul värvid moonduvad. Samas kui kasutada halogeenlampe, jääb veidi puudu sinakatest toonidest ning lisaks võib halogeenlambi kiiratav infrapunakiirgus maale kahjustada.
Valgusdiood annab pideva spektri
Uued tulijad valgustiturul on valgusdioodid (neid teatakse sageli kui LED-lampe, lühend ingliskeelsest nimest light emitting diode – toim). Need suudavad anda pideva spektriga valgust, nende värvustemperatuuride vahemik on suur ja valgusvoo tugevus vati kohta läheneb luminofoorlampide omale.
Valgusdiood on pooljuhtmaterjalist seadis, kus kahe eri juhtivustüübiga pooljuhi piiril ehk siirdes toimub valgusdioodi läbiva voolu toimel laengukandjate kombineerumine ja rekombineerumine. Selle käigus vabaneb energiat elektromagnetkiirguse kujul. Selline kiirgus on suhteliselt püsiva lainepikkusega, lainepikkus sõltub kasutatavast pooljuhtmaterjalist.
Valge valgus saadakse valgusdioodides samuti luminofoori vahendusel. Sõltuvalt luminofoormaterjali koostisest saame meile sobiva värvustemperatuuriga valguse.
Siinkohal võib küsida, kuidas on võimalik, et luminofoorlambid annavad ribalise spektri, kuid luminofoori kasutavad valgusdioodid pideva.
Ribalises spektris võib süüdistada asjaolu, et luminofoorlampi läbiva voolu toimel sellises lambis sisalduv gaas ergastub, mille tulemusel tekivad seal tugevad resonantsid.
Siiski leidub ka praktiliselt pideva spektriga luminofoorlampe, mis kasutavad paremaid luminofoormaterjale. Paraku on nende hind kõrgem ja kaupmehed neid ostjatele väga ei paku, lampe tuleb osata ise küsida.
Valgusdiood kuuma ei talu
Hetkel valgusdioodides kasutuses olevate pooljuhtmaterjalide puhul püsib siirdeala seal seni, kuni temperatuur ei tõuse üle 150°, kõrgema temperatuuri mõjul siire paraku hävib pöördumatult (pikemalt on valgusdioodide temperatuuritaluvusest lugeda k.a 18. märtsi Targu Talitas ilmunud loost “LED-valgusti sauna?”).
Kõige lühema elueaga on need valgusdioodlambid, mis koosnevad paljudest väikestest elementidest ega oma erilist jahutusradiaatorit. Neil väikestel valgusdioodidel on plastist korpus, soojus saab sealt välja tungida üksnes ühendusviikude kaudu. Loomulikult on siirde temperatuur neis äärmiselt kõrge, kuigi väljast tunduvad valgustid jahedad. Mõõtmised näitavad, et sellised valgusdioodid on pärast aastast toatemperatuuril põlemist kaotanud 90% oma esialgsest heledusest!
Seoses kompaktlampide ja valgusdioodidel valgustite levikuga oleks tarbijail kasulik endale selgeks teha, mis on värvustemperatuur ja mis valgusvoo tugevus, mida mõõdetakse luumenites.
Pakenditel peaksid tarbija jaoks olema lambi kohta kirja pandud järgmised andmed:
- Tarbitav elektriline võimsus.
- Valgusvoo tugevus luumenites, mida lamp välja kiirgab. Või siis, mitu luumenit vati kohta (lm/W) lamp annab. Ära tuleks keelata eksitav piltkirjas teave, mitmele hõõglambile pakis olev lamp vastab! Siinkohal tuleks teada, et üks 40W hõõglamp annab tavaliselt
12 lm/W ja 75W hõõglamp 14 lm/W.
Hõõglampide ühe alaliigi halogeenlampide puhul saadakse kätte valgusviljakus 20 lm/W. Luminofoorlambid (mille üks alaliik on ka populaar-ne kompaktlamp) on suutelised andma 50–150 lm/W. Praegu pakutakse poodides valgusdioodidel lampe, mis annavad 30–80 lm/W.
- Värvustemperatuur ja spekter. 40vatise hõõglambi värvustemperatuur on u 2600 kelvinit (K), 75W ca 2700 K, halogeenlampidel 3000–3200 K.
Suvel keskpäeval selge taevaga on päikeselt saadav värvustemperatuur umbes 5500 K, see muutub sõltuvalt pilvkattest, kellaajast ja aastajast ehk kiirte langemise nurgast.
Mida kõrgem on värvustemperatuur, seda suurem on spektris lühemate lainepikkuste ehk siniste toonide osakaal ja väiksem pikemate lainepikkuste ehk punaste toonide osakaal.
Oma kogemustest võin öelda, et 5500 K tundub siseruumis üsna sinine, 4000 K ilus ja puhas valge (odavamate valgusdioodide puhul võib esineda kerge rohekas toon) ning
2700 K üsna kollane.
Pseudovalge ja valguse räigus
Teine asi on spekter. Nimelt saab inimese silma ära petta, kui nähtava ala spektris on ainult kolm sagedust, mis inimsilma jaoks tajutavalt oleksid: üks sinine, üks roheline ja üks punane. Need annavad inimsilma jaoks kokku pseudovalge. Nende omavaheliste intensiivsuste kombineerimisega saame muuta ka värvustemperatuuri.
Nii narritab meie silmi näiteks televiisor. Sama teevad ka luminofoorlambid. Nende spekter ei ole pidev, vaid ribaline. Pideva spektriga on hõõglambid, aga nende spektris on liiga vähe siniseid toone andvaid lainepikkusi.
Valgusdioodid annavad samuti pideva spektri, sest seni kasutatakse neis kvaliteetset luminofoori.
Tuntakse sellist mõistet nagu valguse räigus. Ilmselt enamik inimesi tunnetab, et ribalise spektriga valgusallikad on kuidagi teistmoodi ja nende valgus ei ole meeldiv. Pideva ühtlase spektriga valgus mõjub meie silmade tervisele loomulikult kõige paremini.
Luminofoorlambid, nende hulgas ka kompaktlambid võiksid tulevikus jääda üldkasutatavate ruumide üldvalgustuseks. Töökoha valgus või kodune lugemisvalgus peaks kindlasti olema ühtlase spektriga, et mitte koormata silmi. Seega jääb üle valida kas halogeenlamp või valgusdioodidel valgusti.
