Tarvilikud tormihoiatused

1. augustil 1854 pandi kapten FitzRoy juhtima Briti valitsuse juurde loodud väikest osakonda, mis pidi koguma andmeid ilmanähtuste ning merehoovuste kohta.

Neli aastat hiljem Walesi ranniku lähedal toimunud laevaõnnetus, kus hukkus 459 inimest, tekitas temas soovi otsida võimalusi, kuidas meremehi ohtlike tormide eest hoiatada.

Telegraafi oli kasutatud juba paarkümmend aastat, baromeetreid paarsada. Esimesed baromeetrite kasutajad olid märganud, et õhurõhk muutub aja jooksul ning seejärel polnud selle näitaja muutusi raske seostada ilma muutumisega.

Ka FitzRoy oli tuntud baromeetri propageerija. Kuna suurt ilmajaamade võrku toona polnud, meteosatelliitidest rääkimata, siis oli meremeeste parimaks abimeheks ikkagi baromeeter. Seda täiustas ka vahepeal admiraliks ülendatud FitzRoy, kes paigutas mõõteriistu mitmele poole ümber Briti saarte.

Esimest korda said meremehed teateid ka lähenevaist tormidest, ilma et nad oleksid pidanud randuma. Nimelt töötas FitzRoy välja hoiatusmärkide süsteemi: umbes 10 m kõrgustele varrastele riputati ohu korral riidest koonused või “trummid“ ehk silindrid, et hoiatada ilma halvenemise eest.

Kui mastis rippus korraga koonus koos silindriga ja koonuse ots oli üleval, tähendas see märk, et tugev raju läheneb põhja suunast. Öösel põlesid märkides laternad – nii olid tormihoiatused ka pimeduses nähtavad.

Admiral FitzRoy pidas vajalikuks ka üldsusele ilmateateid avaldada. Muide, ka termini “ilmaennustus“ võttis kasutusele just tema. Nii trükitigi 1. augustil poolteist sajandit tagasi ajalehes The Times ära järgmiste päevade prognoos.

Siinkohal peaks tõe huvides märkima, et mõne allika järgi olevat 7. mail 1857 ilmunud ilmateade USA lehes Washington Star, aga selle kuupäeva tähistamine pole küll silma torganud.

Kuidas lugejad esimestele ilmateadetele reageerisid? Järgmise aasta aprillis kirjutati samas lehes:

“Tõenäoliselt on meie lugejad märganud, kes huviga, kes aga kahjurõõmuga, et teeme igal hommikul katse ennustada ilma kahe päeva peale. Me ei loe enda teeneks teatud edu, kuid ühtlasi ei soovi me ka kanda vastutust sagedaste ebaõnnestumiste pärast. Viimasel nädalal on loodus saanud ilmselt erakordse rahulduse teaduse mõistatamisi ümber lükates.“

Liiga vähe andmeid

Robert FitzRoy kaitses end, väites, et täpsemaks ennustuseks on tema käsutuses liiga vähe andmeid. See oli ka jumala õige. Kui saartelt veel saadigi andmeid, siis kaugemalt ookeanilt, “ilmaköögist“, polnud tol ajal midagi võtta.

1866. aastal soovitas Londoni Kuninglik Selts ilmaennustused lõpetada. Tormihoiatusi hakati meremeeste nõudel varsti küll uuesti edastama, kuid avalikud prognoosid ajalehtedes hakkasid taas ilmuma alles kuraditosina aasta pärast.

Televisiooni jõudsid esimesed ilmaprognoosid aastal 1922 ja BBCs alustasid esimesed ”elusad“ ilmamehed ekraanidel esinemist alles 1954. Tänapäeval aga on ilmateade üks kõige vaadatumaid telesaateid kiiruudiste Breaking News kõrval.