Eelistage püsikuid

Püsitaimedega kaetud kalm nõuab hulga vähem hoolt ja on kokkuhoidlikum lahendus kui suvelillede kasutamine. Soovi korral võib püsikute sisse jätta üheaastastele lilledele väikese istutusala, kus neid saab vastavalt vajadusele vahetada.

Püsitaimedega saab platsile anda läbi suve vahelduva ilme ja kujundada vahvaid mustreid. Kasutage parem ühte liiki-sorti palju, kui et panete kokku palju eri taimi.

Et vältida ebameeldivaid üllatusi, arvestage taimi valides kindlasti kalmu pinnase- ja valguseoludega. Mis kasvab savisel maal, ei edene liivasel; mis armastab päikest, saab niiskes varjulises paigas kiiresti otsa. Tihti võtab taime mitte külm, vaid niiskus või kevadine päike.

Kauni pinnakatte saab kalmule näiteks hariliku pohla sordiga ‘Koralle’, mis on ütlemata lepilik ja kena taim. Tema ainus miinus on oht, et kevadtalvine tugev päike põletab igihaljaid lehti, aga sellest taastub ta kenasti juba suveks. Kuid võite teha ka nii, et jõulude ajal haual käies torkate (kui pinnas on külmumata) sinna kaunistuseks kuuseoksi, mis kaitsevad pohlalehtedest vaipa kevade poole päikesepõletuse eest. Sügisel on kuuseoksi vara panna, sest okkad pudenevad kevadeks maha ja raagus oksad ei varja päikest.

Kasvamiseks vajab ‘Koralle’ happelist turbamulda. Sobib ka rodomuld, millesse on soovitatav ohtralt segada metsakõdu ja liiva.

Tamm ei sobi kalmule

Suureks nuhtluseks on kalmistul juurevõsu ajavad taimed, näiteks harilik sirel, lumimari, kibuvits, hõbepuu. Kui hauaplatsil pole betoonpiiret, ei ole mõistlik kasutada kiiresti laiutama kippuvaid pinnakattetaimi nagu igihali, metsmaasikas, sõnajalg, piibeleht jm, kuna need võivad vallutada ka naaberhauad. Metsmaasikas ja igihali on uskumatud ronijad, kelle vaoshoidmine on üsna tülikas isegi piirdega kalmul.

Tihti ei osata puu ja põõsa suurust ning kasvu iseärasusi ette kujutada isegi koduaias ning aastate pärast on tõsine probleem, mida teha hiiglasega, mis enam ära ei mahu, heidab varju ja sügisel langetab tohutu lehemassi. Kui istutate kadunukese lemmikpuu, näiteks tamme või kase, tema puhkepaigale, võib see hiljem palju tüli teha nii teie järglastele kui ka naaberkalmude hooldajatele.

Suuri puid hauaplatsi kaunistuseks ei istutata, ka siis, kui arvate, et lõikate neid hoolega. Sest mis saab siis, kui teie enam ei jaksa või kui teid enam pole?

Meie kalmistutel levinud elupuud on aastakümnetega kasvanud väga suureks, osaliselt murdunud ja alt kuivaks jäänud, roheline tutt toretseb vaid kõrgel ladvas. Sellise puuga pole muud teha, kui maha võtta, seda aga ei raatsita.

Elupuu on vaid siis ilus, kui teda aeg-ajalt pügada ja mitte kõrgustesse lasta. Parem on valida mõni madal sort. Tasub teada, et elupuud peab aeg-ajalt seest vanadest okstest puhtaks pudistama, et seenhaigustel poleks kohta pesitsemiseks.

Sobivaid taimi on palju

Kalmistutel on enamasti suurte puude vari ja kehv pinnas, nendes oludes suudavad kaunid olla vaid leplikud taimed. Siberi valdsteinia, tiarell ja bergeenia on igihaljad pinnakatjad varjulisemasse paika. Ka hosta tunneb end täislehes puude all kenasti.

Kukeharjad sobivad katma päikesepaistelist liivast kalmu, neid on palju liike ja sorte. Roomav kukehari edeneb ka varjulises kohas, õitsedes siis küll vähem. Punane kukehari annab seemnest isekülvi ning temal tuleb seetõttu õied õigeaegselt ära lõigata, et ta ei muutuks umbrohuks.

Põõsasmarana õitevahtu jagub külmadeni, kui koht on päikeseline.

Sibullilli, näiteks krookuseid, nartsisse, siniliilia valgeõielist sorti ja lumikellukesi tasub julgelt kasutada suurte lehtpuude all. Kevadel, kui nad tärkavad ja õitsevad, pole puudel veel lehti ja valgust on piisavalt. Hiljem pääsevad mõjule naabertaimed ja sibullillede lehed varjuvad nende alla.

Kui kalmu on vaja tõsta, siis saate uue pinnase – hea mulla või turba – valida vastavalt kavandatud taimedele. Aga pidage meeles, et kuna alla jääb valdavalt liivane maa, jääb ka istutusala kuivemapoolne.

Betooni asemel puit või kivi

Aastakümneid on meil hauaplatsi servad valatud betoonist. 2012. aastal jõustunud uus kalmistuseadus seda enam ei luba.

Põhjus on järgmine. Paljud hauad on jäänud hooldajata, sest perekonnad on hääbumas vm põhjusel. Sugulastele saadetakse välja platsi koristamise teated. Kui nõutud aja pärast platsi korda ei tehta, läheb see surnuaiale tagasi.

Betoonservi valades ei mõeldud sellele, et hauaplatsid võivad minna uutele omanikele. Aga surnuaedu ei saa ju aina laiendada, vanad osad tuleb uuesti kasutusse võtta. Betoonserva eemaldamine on tülikas ja väga mürarikas töö, võib-olla on samal ajal matused, mille taustaks betoonipuuride tärin kuidagi ei sobi.

Seadus ütleb, et kõik rajatised peavad olema väga lihtsalt eemaldatavad. Betooni võib kasutada vaid hauakivi alusena.

Betooni asemel saab piirde teha puidust, paekivist või mõnest hinnalisemast kivimist (betooni ei tohi rajamisel kusagil kasutada!). Piirdena kasutatav graniit, marmor ja dolomiit on müügil moodulitena. Selline serv pole ühes tükis nagu valatud betoon, hiljem saab moodulid ühekaupa üles võtta, serva ei pea masinaga lõhkuma. Kui lähete hauaplaati tellima, siis tavaliselt on samas firmas müügil ka moodulid.

Servapiirdeks sobiks ka metall, aga seda ei tohi kokku keevitada, kuna siis on piiret tülikas eemaldada. Õnneks saab metallriba ühendada ka poltidega.

Kivid ja plaadid

Piirdeks laotav paekivi peab olema ühest servast sirge. Spetsiaalselt hauaplatsi ääristamiseks mõeldud paekive saab osta kivifirmadest.

Kahekohalise platsi (2,5 × 3 m) piiramiseks läheb vaja tavaliselt üheksa jooksvat meetrit. Kive valides tuleb jälgida, et need oleksid ühesuguse paksusega, sest siis jääb serv ühetasane ja kive on hea kohale sobitada. Kivide valimiseks tuleb varuda aega, aga ilusa tulemuse nimel tasub see ära.

Igaks juhuks tuleb võtta kolm-neli paekivi tagavaraks. Võib juhtuda, et ühel aastal murendab pakane mõne kivi ära ja siis on mugav see varukiviga asendada. Tagavarakivid saab peita põõsa alla või panna liiva sisse.

Sama on ka plaatidega: alati jätke krundile paar plaati tagavaraks. Kuna liivane pinnas alt mängib, võib inimene ise oma raskusega plaadi pooleks murda. Siis on hea, kui varuks on samasuguseid terveid plaate. Sageli ei saa inimesed aru, miks plaadid katki on, aga nad on ise seda teinud.

Liiv või graniitkillustik?

Enamik meie surnuaedu asub liivapinnasel. Liiv on hauaplatsi katmiseks hea käepärane materjal. Hele liiv jätab puhta mulje, mõjub soojalt ja seda on mugav hooldada. Liivapinnalt saab riisuda okkaid ja lehti, lihtne on korjata käbisid.

Iga surnuaed pakub ka n-ö liivateenust, et ei peaks seda ise ämbritega kohale tassima. Kalmistuvahile tuleb soovist teada anda ja liiv tuuakse käruga platsile. Samuti saab tellida mulda.

Traditsiooniliselt veetakse lõpuks liiva peale rehaga jutid. Samamoodi teevad jaapanlased oma zen-aedades, matkides sellega loodust: triibuline liiv tähistab merd. Meie teeme seda sellepärast, et triibutatud platsi on lihtsalt kena vaadata. Pärast juttide vedamist on hea tunne, et asi on lõpetatud. Kõige ilusamad triibud saab reha tagumise küljega.

Graniitkillustik on liivast hulga kallim. Seda on saada paljudes fraktsioonides ja eri värvi: tumehalli, punast ja musta. Kõige peenem graniitkild meenutab liiva, seda on lihtne rehaga prahist puhastada. Mida suurem fraktsioon valida, seda tülikam on kivikeste vahelt lehti ja muud sodi kätte saada. Riisuda ei saa, parim abiline on lehepuhur.

Graniitkillustik mõjub haual väärikamalt, tuntud inimeste kalmudel kasutatakse seda tihti. Näiteks kui kivi on must ja ka platsi katab must graniitkillustik, on tulemus soliidne. Mida noorem inimene, seda heledamad värvid valitakse. Laste mälestuskivid ja -plaadid ning platsi piirded on sageli valged.

Allikas: Piret Pihtjõe, Maakodu nr 11, 2009