Samas möönab Toompark, et tegelik praktika on sageli teistsugune – maakler küsib maakleritasu üürnikult. Siit tekkib küsimus, kas maakleril on õigus vahendustasu üürnikult küsida? Räägib ju võlaõigusseadus teist keelt.

Võlaõigusseaduse puhul kehtib dispositiivsuse põhimõte, mille määrab § 5. Dispositiivsuse põhimõte tähendab, et võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel on õigus võlaõigusseaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.

Inimkeeli öelduna tähendab see, et kolmnurgas üürileandja-maakler-üürnik on võimalik ja igati seaduslik sõlmida kokkulepe, mille alusel maksab vahendustasu üürnik.

"Kui üürileandja või maakler soovib, et maakleritasu maksaks üürnik, peab üürikuulutuses olema selgelt välja toodud, millises summas peab üürnik maakleritasu maksma," selgitab Tõnu Toompark. "Kui üürnikul on võimalus kuulutusest selgelt välja lugeda, et antud juhul soovib üürileandja või maakler sõlmida seaduse üldprintsiibist erineva kokkuleppe ja ta kontakteerub maakleriga, siis ongi üürnik aktsepteerinud, et tal on kohustus maakleritasu maksta."

Teisisõnu ongi nii seadusega lubatud ja seaduses määratust teistpidine kokkulepe sõlmitud.

Loomulikult on üürnikul igal juhul õigus nii üürihinna kui maakleritasu suuruse osas läbirääkimisi pidada. Üürnik võib küll läbirääkimiste käigus soovida, et vahendustasu peaks maksma üürileandja, kuid enese maakleritasu maksmise kohustust ebaseaduslikuks pidada ei ole õige, leiab Toompark.

tegelikus elus sõltub maakleritasu maksja turukonjunktuurist. Kui turul on üürikorterite ülepakkumine, siis kaldub maksmise kohustus üürileandjate kanda. Kui turul on üürikorteritest puudu, siis tuleb maakleritasu maksta üürnikul.

Täpsemalt saab sel teemal lugeda kinnisvaraportaalist www.adaur.ee.