
Kinnisvaraspetsialist Tõnu Toompark arutleb oma portaalis Adaur.ee selle üle, kes peaks siis ikkagi maksma maakleritasu - kas üürileandja kui teenuse tellija või üürnik kui teenuse kasutaja.
Toompark jääb seisukohale, et üldjuhul peaks maaklerteenuse eest maksma ikkagi selle tellija ehk siis eluruumi üürileandja. Ta viitab Võlaõigusseaduse § 658 lõikele 1, mille alusel peab maakleritasu maksma käsundi tellija – see on üldine põhimõte. Ehk kui üürileandja annab korterit üürile ja leiab endale selles töös appi maakleri, siis peab vahendustasu maksma üürileandja kui maakleriteenuse tellija.
Samas möönab Toompark, et tegelik praktika on sageli teistsugune – maakler küsib maakleritasu üürnikult. Siit tekkib küsimus, kas maakleril on õigus vahendustasu üürnikult küsida? Räägib ju võlaõigusseadus teist keelt.
Võlaõigusseaduse puhul kehtib dispositiivsuse põhimõte, mille määrab § 5. Dispositiivsuse põhimõte tähendab, et võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel on õigus võlaõigusseaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.
Inimkeeli öelduna tähendab see, et kolmnurgas üürileandja-maakler-üürnik on võimalik ja igati seaduslik sõlmida kokkulepe, mille alusel maksab vahendustasu üürnik.