Kas seep, mis tapab kõik bakterid, on ikka parim?

Tavalised masstoodangu seebid ja vedelseebid võivad sisaldada kunstlike värv- ja lõhnaaineid, triklosaani, parabeene, ftalaate, DEA ühendeid ja teisi potentsiaalselt ohtlikke kemikaale.

Paistab, et kosmeetika tootjad ning turundajad on avastanud inimestes peituva hirmu silmaga nähtamatute bakterite ees. Kui varem tarvitati sellist bakterivastast ainet nagu triklosaan (5-chloro-2- (2,4-dichlorophenoxy) - phenol, triclosan) ainult haiglates, et sealse nakkusega võidelda, siis nüüd jõuab see kemikaal meieni ka antibakteriaalse seebi ja vedelseebi sees. Esmapilgul võib tunduda, et nii saamegi endale tõhusamad seebid, aga kahjuks toovad antibakteriaalsed puhastusvahendid endaga kaasa mitmeid hädasid.

Triklosaani ja teiste bakteritapjate igapäevane kasutamine soodustab nendele ainetele resistentsete bakterite ehk superbakterite teket. Me aitame superbakterite tekkele kaasa ka liigsagedase antibiootikumide tarbimisega.

Liigne hügieen ehk pisikute vähesus võib endaga kaasa tuua allergiliste haiguste sagenemise. Astma, mida peeti haruldaseks veel kolmkümmend aastat tagasi, vaevab nüüd 20-30% Suurbritannia ning Austraalia elanikkonnast. Arenenud maades on sagenenud heinapalavik, ekseemid, insuliinsõltuv diabeet ning reumatoidartriit. Seda hoolimata aina steriilsemast elustiilist. Triklosaanist võivad ainevahetuse käigus tekkida dioksiinid, mis põhjustavad vähkkasvajate teket. Triklosaan on bioakumuleeruv – jääb pidama rasvkudedesse ning ei lagune seal. Kui triklosaani sisaldav pesuvesi satub loodusesse, siis ladestub nimetatud aine ka teistesse elusorganismidesse.

Kas seep peab sisaldama ka keemilisi lõhna- ja värvianeid ning mida need meie organismis teevad, sellest saad pikemalt lugeda Bioneer.ee-st.