Kastmepaksendaja paki avamisel tuleks respiraatorit kanda
Ma ise väsisin samuti sellest põhjalikust sildilugemisest ja lihtsalt vältisin teatud vahemikus E-sid. Kuid tuleb välja, et asjata: E-de seas on ka nii häid poisse.
„Toidu lisaainete välimäärajas” (koostanud Felix Kala) on E-d kenasti reas, selgitused juures. Iseloomustuste andmisel on tunda mõningast leebust, kuid ikkagi on see vägagi väärt raamat.
E-d on jagatud suurteks rühmadeks intervalliga 100. Ja kohe algusest algab muhukude ja lohkudega künklik tee.
Head ja pahad poisid
E 100 on täiesti naturaalne kurkumis kasutatav kollajuure jahvatatud pulber. E 102 aga tartasiin, kollane sünteetiline asovärv, mille kasutamine on paljudes riikides keelatud. Meil peab seda sisaldaval toidul olema märge laste hüperaktiivsuse põhjustamise kohta. (Kes küll ostab oma lastele selliselt märgistatud maiust? Miks ikka veel leidub poodides sellist kaupa?)
Edasi tulevad veel mõned pahad sünteetilised värvid, siis aga taas hea: E 120, asteekide poolt kasutusele võetud kilptäide toodang košenill. Ja nii see rida läheb, head-pahad vaheldumisi.
Ilma välimäärajata või harukordse mäluta lihtsalt ei olegi võimalik teada, mis hea, mis paha. Kõige parem on, kui tootja sildile ausalt ja selgelt välja kirjutab, et värvitud peedi, klorofülli ja muu taolisega. Siis ostja kohe hea kindel tunne riiulilt kaupa võtta. Kui teile aga meeldib hõbedane toit (!?), siis eelistage alumiiniumipulbrile hõbedat. Viimane võib alles „pikaajalisel manustamisel naha sinkjashalliks muuta”. Väheses koguses on hõbe aga isegi kasulik, iidne antibakteriaalne vahend.
Pöördudes tagasi loomuliku ja normaalse olemise poole, küsin – miks värvitakse toitu? Mis toidul viga on, et selle peab üle värvima? Parem on värvimata, kui värvitud söök. Ja kui värvitud, siis ainult loodusliku värviga.
Liha ei pea pikalt säilitama
Aga edasi. Säilitajaid (200-299) on nii täiesti looduslikke, ajalooliselt äraproovituid (salpeeter ja äädikad), kuid ka kahjulikke. Siinkohal sobib meenutada, et toitu tehakse üldiselt söömiseks, mitte säilitamiseks. Meie kliimavööndis peab muidugi mõningaid asju ka ületalve säilitama: juurikaid keldris, moose purgis.
Hapukurgi ja -kapsa loomulikuks säilitajaks on piimahape, kes kõik teised botulistid oma elualalt minema ajab. Lisaks on piimahappebakteri keskkond meile ka kasulik, alandab pH-d nagu sidrun või õunaäädikas.
Liha tänapäevases külluses pikalt säilitama ei pea, looma saab veristada just siis, kui vajadus tekib.
Glutamaat petab alati
E 300-ga algavad antioksüdandid. Siin on palju C-vitamiinilisi ja orgaanilisi happeid, mis kõlbavad. Tige on aga sünteetiline mineraalhape ortofosforhape E338, mis takistab kaltsiumi imendumist ja soodustab luude hõrenemist (kasutatakse piimapulbris, leivas, hamburgerites, Coca-Colas ja Pepsi-Colas). Lisaks ka sünteetilised E 320 (BHA) ja EE 321 (BHT), need on mõni riik juba ka keelustanud.
400-ga on tähistatud emulgaatorid ja stabilisaatorid. Nende seas on palju saasta, aga toon siinkohal välja leebed ja traditsioonilised: E406 on agar, E410 on jaanilevapuujahu, lisaks veel igasugused kummiaraabikud. Mõnede looduslike paksendajatega on nii, et nad siiski traumeerivad keha, kui neid liiga palju korraga manustada.
500-ga on märgitud abiained. Sealt avastasin E 551 (ränioksiidi), mis muidu süütuke, aga sissehingamisel võib põhjustada vähki. Ja teate, kus seda kõige sagedamini esineb? Kastmepulbrites, mis ju kenasti tolmavad, kui kaussi valada! Ühelgi pakendil ei ole ma avastanud märget, et paki avamisel peab kasutama respiraatorit.
Ja lõpuks 600-ga tähistatud maitsetugevdajad. Need on lahingusse lastud just selleks, et meid ära petta. Kui suures võidepurgis on pool pähklit, siis tugevdajaga lisatakse sünteetiline maitse ja sööjale tundub, et igas suutäies sisaldub lausa mitu pähklit. Seega alati, kui glutamaat kohal, saate petta.
Mis neis siis halba on? Tsiteerin „Toidu lisaainete välimäärajat”: „Suurtes kogustes võivad ained E621-E623 tekitada nn hiina restorani sündroomi: südame pekslemine, peavalu ja -ringlus, punetus, lihas- ja liigesvalu jm.” On keelatud lastetoitudes, aga koolilapsed sellesse kategooriasse arvatud pole.
Toidulisandiõpetus õppeaineks
On veel E-sid vahemikus 900 ja 1000. Nende seas on täitsa looduslik meevaha, kuid sealsamas kõrval ka parafiin. Viimane on muide naftaprodukt ja meie esivanemate toidulaualt puudus, nüüd oleme seda siis küünlavahaga rikastanud. Aga eks hiiredki söövad suure näljaga küünlad ära. Seda me ainult päris täpselt ei tea, kui hästi nende käsi pärast edasi käib.
Mesilasvaha seevastu puhastab väikestes kogustes soolestikku toksiinidest. Närige nätsu asemel kärjemett, nii et suurema vaha ikka välja sülitate, ja saate kaks ühes – keha toksiinivabamaks ja kaariese peatatud (mesi pärsib kaariest).
Kahtlemata ei ole E mingi makrobiootiline toit, ta on ikkagi kas tugevalt töödeldud või hoopis sünteetiline kemikaal. Tarbija huvides (ja ehk tootmistehnoloogidki saavad siis paremini aru) võiks olla eristatud sünteetlised ja looduslikud ained. Ühte potti panduna saame aga E-häma, mille varjus hea tootjal mugavalt toiduainete koostistega manipuleerida.
Kui E-jama sellisel kujul jätkub, peab koolidesse kohustuslikuks aineks panema toidulisandiõpetuse. Inimene peab ju teadma ja aru saama, mida ta sööb! Kui kõik noored ennast haigeks söövad (veel hullem, kui emad lapsi nii söödavad), kes siis meile pensione (ka töövõimetuspensioni) teenivad? Vana kaader sureb eest ära, peale tuleb aga keegi õrn, haavatav ja abivajav.
Üks asi teeb mind veel meie keemilises maailmas murelikuks, nimelt väljend „keemik-disainer”. Paraadliku uhkusega teatatakse uudistes, et „tänapäeva teadlased suudavad valmistada ükskõik millise aine!” Kuid Jumala mängimine pole lihtne ega vastutusevaba. Hakaku siis juba pihta nagu peab, mittemillestki kusagil kaugel kosmoses. Olemasoleva ökosüsteemi võivad võõrained aga täielikult rikkuda. Maailma loojal läkski algul pisut valesti, pidi veeuputusega olukorra kobedamaks muutma. Aga seda me ju ei taaskord kogeda ei soovi.
Teame juba, kuidas ookeanis plastikumolekulid on kalade organismidesse pugenud, asendades osaliselt suguhormoone ja muutes organsmid viljatuks (sama teeb plastik muide ka inimesega). Kuid ettearvamatult võivad käituda väga paljud ained, mida enne looduses pole olnud.
Riigid hoiavad küll vana tuttavat alkoholi, tubakat ja kanepit range kontrolli all, aga igast kõrgetasemelisest keemialaborist (nüüd juba ka tehastest) võib mida iganes välja paisata! Just uued tundmatud ained peaksid olema rangelt kontrollitud ja nende kasutusalad piiratud. Selge see, et tehissüdameklappe ja liigeseproteese ei hakka me puust nikerdama, sinna peab minema ikka kõrgtehnoloogiline materjal. Aga pärast kasutusaja lõppu peaks too siis kenasti tootja kätte tagasi jõudma. Õnneks ei saa sellised asjad kogemata ära kaduda. Kuid puhastusvahendid, nanotooted ja pakendid – kõik need pihustuvad planeedile laiali.
Miks ma seda kirjutan? Ikka selleks, et probleem saaks õhku paisatud, alles seejärel on lootust lahendustele. Kust iganes need siis alguse saavad.
---
Ehk on abiks, kui panen ritta enamesinevad E-d, mida võiks võimalusel vältida. Lisaks võiks vältida ka „lõhna- ja maitseaineid”, kui on välja kirjutamata, millega täpselt tegemist.
E: 102, 104, 110, 120, 122, 124, 127, 128, 129, 131, 132, 133, 142, 150b, 150d, 150c, 151, 155, 173, 180, 200, 210- 219, 251, 280, 320, 338, 407, 421, 551, 620, 621, 622, 623, 951, 952, 954
Koondportree ülaltoodud ainetele, millega toidutootjad meid lahkesti kostitavad: tekitavad allergiat, hüperaktiivsust, astmat, nahapõletikku, kilpnäärme talitluse häireid, peavalu, maoärritust, vähki, immuunsüsteemi häireid, parkinsonismi, langetõbe. „Tore“ rida, eks?
